Oskar ja Leena-Mai

Leena: Emme Oskar oli täna nurgas.
Mina: Tohohh. Oskar, mis sa tegid?
Oskar: No mina hakkasin sealt voodi alt välja tulema ja üks klots kukkus Kentile jala peale ja ta sai haiget. Ma üldse ei näinud ja ei kuulnud ka kui ta nuttis. Lõpuks kuulsin, siis ta oli juba teises kohas ja siis kasvataja tuli mu juurde ja ütles, et mina tegin ja Kiira tuli ja ütles, et ma pean nurka minema.
M: Kas teil siis kogemata ei loe.
O: Ma ei tea. Ma läksin siis esikusse, aga ma sain enne ühe mänguasja kaasa võtta. Alguses ma seisin, aga siis lubati istuda… ja siis ma mõnulesin seal. Nii tore oli olla. Vaikne ja rahulik, sain oma mõtteid mõelda, keegi ei karjunud koguaeg.

Selline lugu siis. Oskaril on väga tugev soov “õieti” käituda ja tundus, et nurgas-seismine teda ikka häiris. Vähemalt ei tahtnud ta seda arutada ja ei oleks ise sellest ka rääkima hakanud. Kui issi koju tuli ja Leena issile ka tahtis seletada, siis ütles Oskar üpris järsult “ah Leena, jäta juba”. Leena jättiski.

***

Täna tõdesin, et Kitsa kinga nalju lastele seletada ei ole üldse kerge.
Lapsed: Kas nüüd oli naljakas, mis nüüd oli naljakas, aga see ei ole ju naljakas.
Mina: Ah minge voodisse, te ei saa aru. Minge kuulake lastejuttu.
Lapsed: Ei, see on nii naljakas. Hi-Hii. Ha-Haa.

Üks raskemaid asju, millega lapsevanemana tuli harjuda oli, et sa ei ole enam üksi oma ajaplaneerija. Kui oled midagi väga lahedat sõpradega kokku leppinud ja ei näe üritusele mingeid takistusi, siis jääb laps haigeks. Ja nii on see alatihti. Samuti on raske leppida, et laps ei taha kuulata kontserti või hakkab rabelema loengul ja üleüldse tahab ta õigetel aegadel süüa ja magada ja kui ei saa, siis viriseb. Siis ei meeldi talle mõned inimesed ja mõned kohad jne jne.

Eks inimene harjub kõigega. Kui sünnib juba teine laps, siis pole enam mingit soovi näha vaeva lapse rahustamisega mõnes avalikus, lapsele mittemõeldud, kohas. Elul on teine rütm ja tegelikult tunduvadki toredad kohad, kus ka lastel on tore. Eriti kui ikka õnnestub aegajalt leida lapsehoidja mõneks teatrikülastuseks.

Kõige paradoksaalsem on aga see, et kui jõuad selle olukorraga harjuda, siis on lapsed juba väljas east, kui nad tahavad päeval magada või ei lepi juhusliku toiduga. Tabasin end sel suvel mitu korda mõttelt, et võime ju ühele või teisele üritusele minna küll, sest lapsed pole enam nii väikesed - siiani ikka harjunud mõtlema, et ah, las olla, ei hakka lapsi väntsutama (ja iseennast samuti mitte).

Haigusi tuleb aga aegajalt ikka. Meie Leenal valutab täna nt. pea, aga homme tahtsime minna aiapeole, suve viimasele/sügise esimesele. Näis. Juba hommikul kaebles ta, et tal lõug valutab? Ma mõtlesin, et ah, mis lõug valutab. Õhtul siis selgus, et valutas hoopis laup. Väike palavik ka. Pidu oleks ju tore olnud, aga tegelikult on kodus ka tore.

***

Leena: Mis täna söögiks on?
Mina: Ühepajatoit.
L: Kas sa tegid uue?
M: Ei. See on see, mis ma eile õhtul tegin.
L: Aga täna on ju kaks päev?
M: Mh?
L: Sa pead ikka kahepäevatoit ütlema.
M: Ma ei öelnud ühepäevatoit vaid ühepajatoit.
L: Seda ei ole olemas. On ühepäevatoit ja kahepäevatoit. Aga kolmepäevatoit vist küll ei ole…

Meil on palju laule. Eriti palju on selliseid, mida peale lõppu enam olemas ei ole (nagu Leena ütleb). Nt.
Leena: Emme laula lugemisest ja koerast.
Üritan laulda midagi.
L: Ei laula nii nagu sa üks kord laulsid. Homme, kui Oskarit ei olnud kodus. Ta oli lasteaias ja Joosep oli ka…
M: Ma ju ei mäleta. Laula ise.

Kaduvaid laule laulame ka autos, kui kõigil on pikast teest kannatus katkemas, siis laulame suvalise viisi järele sõnu, mida lapsed kordamööda ütlevad. See on tegelikult kõigile väga lõbus. Ainus reegel on, et kõik peavad kaasa laulma, sest kuulata seda ei kannata.

Aga tavalisi laule st. mis peale laulmist veel alles jäävad, on meil ka. Leenale laulan kraadimise ajal tavaliselt hiirtipsu. Oskarile meeldivad loomulikult sõduri ja mereröövli laulud. Tal on peas enamvähem kõik Lindpriide ja Untsakate sõjalaulud ja Matvere mereröövlilaulud.

Oskarile ei ole lastelaulud kunagi meeldinud. Laul peab “ikka võimas olema”. Aga Leenale meeldivad küll lastelaulud, kuigi viimasel ajal laulab ta peamiselt tähestikku:
ABeCeDeEeFGe aijotkaelemenope älesteuveõä.

Kell on 12.04 ja pilvede vahelt paistis korraks päikest.

Leena: Kui mina kasvan suureks, siis ostan oma lastele iga päev üllatusmuna.
Mina: Hm. Miks?
L: Sellepärast, et lapsed tahavad.
M: Aga sul saab ju raha otsa?
L: Siis võtan issi käest kõik raha ära. Aga kui see raha ka otsa saab, siis enam ei osta.

See oli mõeldud etteheitena meile. No muidugi ei osta me kogu raha eest üllatusmune. Varem ei ostnud peaaegu üldse, aga nüüd on Kariibimere piraatide sari ja Oskarile tundub see väga lahe. Tal on mõned muud piraadividinad ka ja nendega ta praegu põhiliselt mängibki.

Leenat piraadid ei huvita. Aga üllatusmunad küll. Ta valib siis erinevaid.
Leena: Emme osta mulle see titekas. See on nii lahe.
Või tahab ta Kolmanda planeedi saladuse mune. See on tema lemmikmultikas. Eriti meeldivad talle mürakas ja naljahammas U. Naljahammas U tal juba on, aga mürakat paraku veel mitte.

Kolmanda planeedi saladus on multikas minu lapsepõlvest. Ja tõesti see on ikka sama lahe nagu ta meeles oli. Lahedamgi veel. Oskar leiab aga, et see pole piisavalt hirmus. Mis teha. Uus põlvkond.

Üks koer ulub meie alumises korteris terve päev.

Eile õhtul…
Leena: Emme teeme jälle nii, et sa tuled öösel ja katsud kas mul on palavikku ja mina ärkan üles ja sa küsid, kas mul on väga paha.
Mina: No teeme.
Leena: Emme aga teeme jälle nii ka, et ma ärkan öösel üles ja kui mul on väga paha, siis tulen teie voodi ja ütlen, et mul on väga paha.
Mina: No teeme.

Aga öösel ei olnud Leenal ei palavikku ega ka paha. Ja ta magas hommikuni oma voodis. Palavik oli tal eile õhtul. Ta ütles, et tal oli juba lasteaias külm ja ta arvas, et see on palavik, aga ei tahtnud kasvatajale öelda. Mingi imelik viirus vist. Üks tüdruk oli veel haigeks jäänud.

Ilm on sügisene. Oskar pani hommikul jope hõlmad kinni. Uni, uni, uni. Meie pere hakkab vaikselt talveunne vajuma. Kõik magavad hommikul viimase võimaluseni.

Mis siis oli tänases päevas…

*Hommikune päikesepaiste.

*Tammsaare park, kus lapsed hädaldasid, et ma ei näe midagi, lähme juba koju. Leena küll arvas, et siia sobiks politruki laul ka ja Oskar konstanteeris, et tal on mingi uus tunne sees, mida tal kunagi varem pole olnud. Veel imestas Oskar, et me kogu aeg kohtame kedagi, aga lõpuni saime olla ikka ainult tänu puude alt leitud vibudele-mõõkadele ja lastenätsule ja vitamiinitropsile.

*Ärevus ja pinevus ja minu hädaldamine, et mul on hirm, et valivad jälle selle Rüütli ära (Oskar arvas, et tal on hirm ka nt. Iraagi sõja pärast).

*UUS PRESIDENT! Lõpuks ometi!
Leena: Kelle te valisite presidendiks?
Mina: Valiti Toomas-Hendrik Ilves.
L: Oo lahe. Minu lemmik!

*Võrku sattunud kärbes ja tema võitlus ämblikuga.

*Koristamine (ma vist ei oleks suutnud end koristama panna, kui oleks Rüütel jäänud).

*Tund aega google.books-iga (imeraamatuid neil ülesriputatud. Jõuaks vajalikke lugeda ka).

*Tort ja vein ja shampus.
Leena: Emme ma sõin torti juba, nüüd ma tahan magustoiduks muna.

Kõik vist. Aga küllalt ka juba. Ahjaa siiski - lõpetasime täna Muumitrolli raamatu lugemise. Nüüd paneme kõik plaatide peale.

Leena: Emme mis ma räägin?

Emme tead ma teistel lastel ei lubanud täna oma rattaga sõita ainult endal lubasin. Ainult Kentil lubasin, sest Kent on minu suur sõber. Kas tead, mis eile juhtus? Kent kukkus maha ja kukkus ja kukkus. Ja homme lubasin Martelil.

Meil oli lasteaias teater. Seal olid loomad. Need loomad olid elevant, tiiger ja lõvi ja tegid sellist tsirkust: et “kloun mina ei taha olla”. Nad tahvad ahvid ja lõvid ja elevandid olla.

Ma räägin Shrekist. Sa oled kass ja hakkas võitlema ja kass võitis ja siis nad läksid ära ja võtsid kassi kaasa ja nägid väike haldjas ristiemakest. Ja Shrek ütles me oleme juba kohal - ta karjus ka, aga mina ei tohi majas karjuda. Aga kõige lõpus oli niimoodi, et nad hakkasid tantsu tegema. Ja mina sain nendega võidelda.

Ja siis ma tegin siukest võitlust. Tantsuvõitlust. ABCEFG aijklmnop äleste öä punkt.

Tead Kaspar ei võta enam kunagi oma Mõmmit kaasa. Aga ei tohi ju ilma kaisukaruta magada, sest lasteaias on nii palju karusid. Tuleb ikka võtta mõmmit kaasa. Mina võtan ju igapäev. Karu kaisu.

Emme ma taha siin sinu laua taga joonistada.
M: Näed siin on üks paber.
L: Ma juba joonistasin ära. Ma tahan uut paberit.
M: Mul ei ole. Siin on ruumi küll.
L: Ei ole. Otsi kauem!

Nüüd on vist uus hullus. Kuulen pidevalt mingist Peedo maailmast. Ei saa aru. Oskar ei oska seletada ka.

Oskar: No punane ja kuul lendab välja. Kristiines müüakse, aga musta ma ei taha. Kuninglik haamer… see on ka vist Peedo maailmast. Peedo maailmal on taga mingi auk, kuhu läheb kuul sisse ja siis kui sa vajutad nupule, siis lendab kuul välja.
No see polegi päris asi. Lihtsalt kuul lendab välja…

No mitte midagi ei saa aru. Nett ei anna ka midagi. Tekib juba uudishimu, kuigi ma ei kavatse mingeid uusi asju osta. Isegi kui nad on punased ja kuul lendab välja.

***

Ilm on täna väga ilus. Üks proua pani pesu nöörile. Seitse öösärki ja ühed dressid. Tore elu. Või ei ole?

Mina: Leena. Ära roni sinna aknalaua peale, see vaas kukub maha ja läheb katki.
Kas sa kuuled mis ma räägin.
Leena. Tule alla.
Ja kui see katki läheb, siis ära tule mulle ütlema, et kogemata. Ma olen sind hoiatanud.
Leena: Ma ütlen: makoogemaataaaaa…
Mina: Ei.
Leena: Aga mis ma siis ütlen?

No ma tõesti ei tea. Leenaga on alailma nii, et ta teeb, mis on keelatud ja siis juhtub, mis oli juhtumas ja siis ta nutab ja mina lohutan. Lootusetu. Oskar vahel imestab, et kuidas ma teadsin, et see või see läheb katki, või nad kukuvad alla.

Aga tegelikult ma ei ole selgeltnägija, vaid olen täiskasvanu. Eile lehes kirjutati, et pubekad ei mõtle terve ajuga, vaid ainult selle tagaosaga, mis juhib tegutsemist ja ettekujutusi. Aga sellised toredad asjad nagu analüüs ja põhjuslikkus jms on aju esiosas. Meie lapsed pole küll pubekad (kaugel sellest), aga ega neilgi seal aju esiosas eriti käbedat tegevust ei toimu. Küll aga on neil arenenud see tagumine osa. Isegi üliarenenud.

Tore on olla täiskasvanud. Kuigi vahel oleks tore elada korraga ainult ühes päevas - jäägitult. Ja rahulikult õhtul (öösel) raamatut lugeda muretsemata, et homme on raske tõusta või tuleb töötades uni. Eile nt. magasin peale lõunat töö juures peaaegu. Aga üleeile vahtisin telekast filmi elumõttest ja siis veel vestlussaadet Strandbergiga ja siis veel (nagu vähe oleks) lugesin.

Standberg on väga armas. Mõtlesin, et astun ka võibolla rohelisse parteisse, et nad saaksid end ära registreerida. Mulle meeldiks parlament, kus on kas või kaks rohelist. Laias plaanis see ehk midagi ei muudaks (eile õhtust debatti ja Villut ja Savisaart silmas pidades, võib öelda, et õnneks teeb aeg oma töö), aga nö diskussiooni algatamisel oleksid rohelised kindlasti omal kohal.

***

Oskar: Emme, kas sa vajad paindlikumat panka?
Mina: Ei ma ei vaja.

Oskar: Emme mul on nuga vaja kas sa ei näe? Vaata pomm on siin - kastan noh. On sul nuga või mingit teravat asja - võta see palun lahti.

Ongi sügis käes kastanid kukuvad. Imelikult vara tundub. Tavaliselt hakkavad kastanite ajal ikka puud ka juba värvi muutma, aga puud on meil täiesti suvised. Samas oli bussijuht juba kütte sisse lülitanud. Et ikka ei ole vist vara? Samas, küte oli liig mis liig.

Läksin lasteaeda lastele järgi.

Leena: Emme kus mu töövilja on?
Mina: Mis asi?
Leena: Töövilja kadus ära. Kus see on?
Mina: Ei ma ei ta. Katsu seletada…
Leena: (nutma hakkamas) töövilja, töövilja…
Mina: Oota nüüd. Küsime Oskari käest. Oskar kuula, mis Leena ütleb. Ma ei saa aru. Noh ütle Oskarile…
Leena: Kus mu töövilja on?
Oskar: Ma ei tea. Minu oma on ka kadunud.
Mina: Mis asi see on?
Oskar: William Turner noh. Kuidas sa aru ei saa?

No muidugi. Nüüd on müügil Kariibimere piraatide üllatusmunad. Nii Oskaril kui Leenal on imepisike William Turner. Oskari oma on loomulikult hirmsama näoga. Aga Leena oma nüüdseks kadunud.

Oskar: Leena kui emme meile veel ostab ja ma uue William Turneri saan, siis ma annan sulle.

Oskar: Emme Leena lõhkus su vihmavarju ära.
Mina: Mida! Leena, mis sa tegid?
Leena: ÜÄÄÄÄÄÄÄÄ!!!!
M: No kuidas ma saan nüüd vihmaga tööle minna?
L: Võta minu vihmavari.
M: No see on ju liiga väike! Ma pean nüüd uue ostma.
L: Võta minu raha (neil on mõned mündid topsis).

Ja nutab ja nutab ja on läbi ja lõhki õnnetu nagu tema vihmavari oleks ära lõhutud.
M: Mis sa tegid sellega? Kuidas ta nii katki läks?
L: Ma tahtsin kiikuda…

Oi jah, minu ilus punane vihmavari. Nii need asjad on oma ajalikkuses. Vaid väike kokkupuude lastega ja pooled neist võib minema visata.

Eile koristasin laste tuba ja nende mänguasju. Olin lõpuks küll tige ja tüdind, sest asju oli palju. Leidsin veel Leena pakitud kotte ja pakkisin neid lahti. Ta oli neid ikka tublisti pakkinud. Ise imestasin, et vähe asju vedeleb põrandal. No muidugi kui lego ja kahe nupumängu nupud ja loto ja puzzled jne on kilekottidesse pakitud koos sallide ja sokkidega (üks saabas oli ka). Terve hulga asju viskasin ära ja on suur tahtmine veelgi visata. Karvased loomakesed mõtlesin viia taaskasutuskeskusesse. Jätan ainult asjad, millega nad tõesti mängivad. Ja juurde ei osta. Jõulud ja sünnipäevad tekitavad nagunii uputuse. Nii mõtlesin eile. Ja täna ka. Näis. Lastel ON liiga palju asju. Neil endalgi pole kahju asju minema visata. Muudkui kiidavad takka: viska jah, viska jah. Vaid üksikud asjad, mida ei tohi visata. Oskari sõduriasjad, mis ei ole katki. Aga Leenal on ükskõik. Ta valib alles jäänud asjade seast ja mängib suure hoolega. Mõmmi eest ta muidugi hoolitseb: Emme ära viska mõmmit ära! Mõmmi on minu kallis.

Kui kõik sai korda siis läks suur mäng lahti ja Leena mängis täna veel terve päeva otsa - nii palju toredaid asju tuli segadikust välja.

Leena oli täna haiguse tõttu kodus ja eks segadust sai omajagu. Oskar üllatas mind aga küll koju tulles: Leena ära muretse, ma aitan sul kõik ära koristada. Tundub, et ka neil avaldas eline kord muljet. Mis muidugi ei tähendanud, et ta õhtu saabudes ka tõesti oleks olnud nõus Leena asju koristama. Aga siiski. Ja raamatuid ei jätnud vedelema, vaid pani need sinna kust võttis. Uskumatu.

Leena on enamvähem terve (põdrasamblatee!) ja läheb homme lasteaeda.

Meil on käsil nädalavahetus kodus. Koristan-koristan-koristan.

Hommikul käisime kinos Lottet vaatamas. Oi kui kirju see oli. Päris lugu hakkas alles tasahilju lõpus kerima. Ja polegi siis mingi ime, et kõik lapsed ütlevad, et dzhuudo võistlus oli kõige toredam koht. Oskar ütles ka, aga meie Leenaga seda ei näinud, sest olime parajasti kempsus. Nagu ikka. Eks see oligi oma tempo jm poolest rohkem Oskari film. Leenale tundus ikka pikk ja ta tahtis koju. Hea, et kempsu sai (nagu ta ütles).

Oskar lõikus oma liikuvaaabitsa tähti kogu pärastlõuna.
Mina: Oskar sa oled tubli küll, et nii suure töö ära teed.
Oskar: No sa ei pea mind küll sellise töö eest kiitma.
M: Soh. Aga mille eest siis peab?
O: No nt. lohetapmise eest võib.

Homme koristan edasi. Tahtsime trenni minna, aga Leena köhib. Oleme kodus. Ah, saabki rohkem koristada. Eks lähen õhtul jooksma.

Leena kihutas täna lasteaeda helerohelise ratta seljas ja ujumisprillid ees. No tõsine mootoratturhiir. Ise ta arvas, et on väga hirmus ja kõik kardavad teda.

Oskar oli ka välja maganud. Haigeks ei jäänud ja oli täna eriliselt rõõmus, kuigi eile kell pool üks ta veel rääkis meiega.

Aga muidu on meil päike. Ja piparmünditee ja kolm minutit blogi jaoks.

Eile õhtul ütles Oskar, et tal on hea meel, et Leena oli lasteaias.
Oskar: Ma ei oleks üldse rahu saanud, kui ta siin pakib koguaeg.
Ja see on tõesti tõsi. Suvi on möödas, aga Leena pakib endiselt. Kõik kohad on tema pakke täis. Eile pakkisin lahti kaks seljakotti ja kolm kilekotti. Kaks kilekotti jäi veel lahti pakkimata, sest mul sai aeg otsa. Kui ma temal palun seda teha, siis lõppeb asi kas mänguasja hunnikuga põrandal või veel suurema pakiga - ta ütleb, et olgu ma võtan siis siit kilekotist asjad ära - ja paneb need veelgi suuremasse. Kuhu üllatuslikult mahub veelgi rohkem asju.

Aeg on otsas (viis minutit läks ülegi). Asun tänaste tööde kallale.

Oskarit on küll imelik tõbi tabanud. Ärkas hommikul ja oli väga kahvatu ja ütles, et tunneb, et lausa väriseb. Jätsin ta koju. Leena tahtis aga ikka lasteaeda minna, sest tal oli lubatud ratas kaasa võtta. Kui Lasteaiast koju jõudsin, siis Oskar magas. Ja magas 4 tundi.

Ehk oli see lihtsalt väsimus? Loodetavasti ei tule talle haigus.

Praegu ta kuulab muumitrolli plaadi pealt. Oleme seda vaikselt arvutisse lugenud. Nüüd on juba rohkem kui pool raamatut plaadile pandud. Ja tegelikult on see tekst ikka väga lahe. Ma ei ole väga virk lastele ettelugeja. Aga kui tekst on hea, siis ma ikka loen. Tore oli lugeda Puhhi ja A.Tolstoi “Kuldvõtmekest” Ja nüüd loeme Muumitrolli. Aga paljud raamatud on nii halvasti kirjutatud, et teevad mu kohe tigedaks. On tore, et Oskar ise loeb juba ka. Nüüd loeb ta neid tobedusi vahel Leenalegi ette. Ja mina ei pea seda tegema.

Ilm on ilus ja soe. Täna on lasteaias lastevanemate koosolek.