Vaarikal
Käisime metsas vaarikal. Paljud on kuivanud ja väikesed. Kusti sõi ka suure hoolega vaarikaid. Lätsutas alumised oksad kõik ära. Ühtteist ikka korjasime topsi ka. Metsa all on päris ilusad marjad. Söömiseks. Minu vanaema ütles ikka, et kõige parem on marjad kohe metsas suhu pista. Ühe liitri jagu tõime koju ka.
Oskar: Palju neid vaarikaid siin on?
Mina: Oi ma ei tea.
O: Ma arvan, et sada.
M: No ikka palju rohkem.
O: No siis miljon.
M: Ei miljon vist ikka ei ole. Kui oleks miljon, siis võiks igale eestlasele pakkuda ühe marja, aga nii palju siin pole.
O: Ohoo. Mina arvan, et on miljon ja kui kõik eestlased on juba saanud, siis annan ühele vene poisile ka ühe vaarika. Kui ta on hea poiss. Siis annan rootslastele ka, aga baltisakslased ei saa.
M: Miks siis baltisakslased ei saa?
O: No aga neile ei jätku ju. Ise sa ütlesid, et miljonist jätkub ainult eestlastele. Ja kui ma veel vene poisile ja rootslastele annan, siis ei ole baltisakslastele enam midagi anda.
Vaarikatest tegime vaarikasuppi piimaga. Lapsed polnudki seda varem söönud. Mmmmmmmm kui maitsev.