Oskar ja Leena-Mai

Oskar sai täna läbi esimese tõsise raamatu. 118 lehekülge. Piraatkasside laev. See on mingi sari, kus on natuke hõredam kiri - pisut-veerijal lihtsam lugeda. Ta ütles, et ta päris kõike aru ei saanud, aga luges seda küll visalt ja huviga. Isegi naeris vahepeal ja kui Leena vähegi tahtis, siis luges Oskar ka talle ette. Leena väga ei tahtnud.

Paha on aga see, et ta ikka veel loeb (uus raamat) ja ma pean teda minema kurjaga magama kimbutama, sest heaga ta tuld ära ei lase. Ja homme ka ju päev, kuigi puhkus. Arst ütleb, et ta peaks korraga lugema 45 min - no seda nõuet on küll väga raske täita. Üritan siiski teda piirata. Homsest oleme Haapsalus, seal jääb lugemine tahaplaanile.

Mina: No kus siis jäi see pudel, mille me vett täis lasime?
Oskar: Ei tea.
Leena: Kus ta oli?
M: No ma lasin selle täis ja keegi võttis ja jooksis sellega õue.
Leena: Hunt vist. Hmm. Aga hunt ei saa päeval tulla. Aga miks ta ei saa? Ta ei saa, sest meie oleme rüütlid. Hästi koledad rüütlid.
Ja pidimegi autosse uue joogi ostma. Nii see on kui kõik pakivad. Toast viiakse asjad ära, aga autosse kõik ei jõua.

Käisime metsas vaarikal. Paljud on kuivanud ja väikesed. Kusti sõi ka suure hoolega vaarikaid. Lätsutas alumised oksad kõik ära. Ühtteist ikka korjasime topsi ka. Metsa all on päris ilusad marjad. Söömiseks. Minu vanaema ütles ikka, et kõige parem on marjad kohe metsas suhu pista. Ühe liitri jagu tõime koju ka.

Oskar: Palju neid vaarikaid siin on?
Mina: Oi ma ei tea.
O: Ma arvan, et sada.
M: No ikka palju rohkem.
O: No siis miljon.
M: Ei miljon vist ikka ei ole. Kui oleks miljon, siis võiks igale eestlasele pakkuda ühe marja, aga nii palju siin pole.
O: Ohoo. Mina arvan, et on miljon ja kui kõik eestlased on juba saanud, siis annan ühele vene poisile ka ühe vaarika. Kui ta on hea poiss. Siis annan rootslastele ka, aga baltisakslased ei saa.
M: Miks siis baltisakslased ei saa?
O: No aga neile ei jätku ju. Ise sa ütlesid, et miljonist jätkub ainult eestlastele. Ja kui ma veel vene poisile ja rootslastele annan, siis ei ole baltisakslastele enam midagi anda.

Vaarikatest tegime vaarikasuppi piimaga. Lapsed polnudki seda varem söönud. Mmmmmmmm kui maitsev.

Issil on asja ühe ohvitseriga ja ohvitser kutsus issi väeossa külla. Muidugi lubati Oskar kaasa võtta. Sõdur tuli neile autoga järele ja meie veel vaatasime aknast.

Meie Leenaga jäime koju. Me vaatasime vanu videosid, kus lapsed on veel päris väikesed.
Leena: Emme, kas neil on samasugused klotsid nagu meil?
Mina: Need ongi teie klotsid.
L: Aa.

L: Vaata milline pall neil on. Miks meil sellist ei ole?
M: Teil oli, aga see läks katki.
L: Kas hammastega tegin?
M: Ma ei mäleta.
L: Aga miks siis neil ei lähe katki? Näed laps paneb suhu.
M: See laps oled sina. See sama pall läkski hiljem katki.

L: Kes see on?
M: Oskar.
L: Nii imelik. Miks ta ei räägi?
M: Ta on väike, ta ei oska veel.
L: Miks ta minu ratta võttis?
M: See oli enne Oskari ratas.
L: Aga mina hoian ju praegu ratast käes. Kuidas ta sai siis võtta?

Aga väeosas oli Oskaril väga huvitav. Ta sai püstolit katsuda ja automaati. Käis kasarmus ja ronis sõjaautosse. Oskar oli tohutu huviline. Kes Oskarit tunneb, teab, mis see talle tähendas. Kui ringkäik oli läbi ja mindi staapi, jäi Oskar jalapealt magama - nii ära väsis neist muljetest. Ja magas kuni issi juttu ajas. Ega ta palju ei rääkinud oma käigust. Eks ta tahab enne mõelda, mis nägi, mis kuulis.

Oskar: Ma nägin salvi ka, aga padruneid ma ei näinud. See, mis sa kirjutasid, et sain püssi katsuda see oli kõige parem osa meie ringkäigust. Aga ma ei taha rääkida, mul on see niigi olemas.
Ma sain püssi võtta kätte. Püstol oli ka raske, aga automaat oli palju palju palju raskem. Vaevalt jõudsin tõsta ja siis onu ütles, et õpime nüüd sihtimise ka selgeks.

Oskar: Minu meelest on kiviheitemasinad ühed head asjad. Oh sa poiss. Kivi lendab otse kindluse peale ja siis on rüütlitel hea. Kui ma oleks nt. rüütel ja mul oleks kiviheitemasin, siis ma teeksingi nii.

***

Täna jälle pakime. Sõidame Haapsallu ja sealt nädalalõpuks Viljandisse. Folk. Uuel nädalal valvame vanaema ja vanaisa maja. Vanaema ja vanaisa lähevad reisile, Islandile. Oskar on juba kaardi pealt järele vaadanud, et Island asub täiesti maailma äärel.

Maal olles luges vanaema meile ette vanade reiside reisipäevikuid. Ema on paljud reisid üles kirjutanud. Nagu teise aega oleks vaadanud. Kirjutame siis ka oma reisi teise päeva sündmused üles, et mitte unustada.

Hommikul ärkasime telgis. Kõigepealt läksime ujuma. Siis sõime ja panime laagri kokku. Lesisime veel rannas kuni jätkus tahtmist päevitamise ja ujumise jaoks.

Järgmine sihtpunkt oli Sillamäe. Olime kuulnud-lugenud selle linna Odessalikkusest. Käinud ei olnud seal keegi. Autost välja tulles oli Oskaril paha olla. Isegi väike palavik. Olime küll mõelnud, et magame järgmisel päeval Narva Jõesuus, aga nüüd lõime kahtlema. Oskar haige? Siiski oli Oskaril suur soov näha Narva kindlust ja otsustasime Narvas ikka ära käia ja seejärel õhtuks koju sõita.

Söönud ja jalutanud Sillamäel, oli Oskaril ka parem. Ilm oli väga kuum ja kogu Sillamäe oli tõesti nagu vanemast vene filmist, lummav. Vaikne ja väga võõrapärane. Aga ilusad Odessalikud trepid alla mere äärde olid täiesti olemas. Siiski arvan, et Odessa on rohkem elus.

Sillamäelt sõitsime edasi Sinimägedesse.

Oskar: Seal tegime väikese ekskursiooni ja nägime ühte risti. Seal toimus kokkupõrge. Eesti ja Vene põrkasid kokku, püssitäägid olid käes. Vaenlased tulid sealt ja eestlased sealt.

Seal oli tõesti hästi näha, kuidas rinne oli mere ja Alutaguse metsade vahele kokku surutud.

Edasi Narva poole.
Oskar: Narvas pidi Leena Mõmmi Venemaale lendama.
Leena: Oi-ei ma ei taha sellest rääkida. Ma kartsin. Ma ei taha kui Mõmmi lendab Venemaale. Mõmmi mõtles selle järele ja mõtles, et lendab Venemaale. Ta mõtles, et ta enam ei taha mind.
Oskar: Aga ta peatus ühe põõsa juures. Ma nägin kuidas see mõmmi lendas ja panin pea niimoodi ja siis ta maandus põõsa juures, millel olid tumeroosad õied ja varred olid rohelised.

Leena viskas Mõmmi õhku ja tuul viis Mõmmi üle piirdeaia. Veel pisut ja Mõmmi oleks tõesti võinud peaaegu Narva jõkke kukkuda.

Oskar: See kindlus oli ikka võimas ja Vene kindlus ka. Seal oli see nurk näha. Ja Hermanni kindlus oli seal ka ja issi ütles, et see on ikka kõrgem, et sealt võib venelastele lausa pähe sülitada. Mulle aga paistis, et vene kindlus on palju suurem ja uhkem. Aga mulle tundus, et Hermanni kindlusesse mahtus vähe mehi ja ta oli väike. Aga Venel oli seda raske tabada, et ta oli nii väike ja peenike. Vene kindlust saab kergelt tabada, kahurikuul, mis tuleb Hermanni kindluse tornist, siis see lendab üle müüri, sest müürid olid ikka madalad.
Siis hakkasime tagasi Tallinna poole sõitma. Esimene peatus oli Toilas. Seal käisime ujumas. Lained olid suured. Kui Leenal oli vesi põlvini, siis laine lõi kaelani. Ja vesi oli väga soe.
Oskar: Seal oli hästi lahe. Ja mina hüppasin laintest üle. Seal läks vesi ruttu sügavaks.
Leena: Hüppasin lainest hopsti üle.

Peatusime ka Viru-Nigulas. Sinna sõitsime spetsiaalselt, sest polnud seal käinud ja issi jaoks on Viru-Nigula kõige Eestim paik kogu Eestis. Seal kirikuaia taga on mälestusmärk Kongla Annele, kes põletati siin 350 aastat tagasi. Koju jõudes sattusime lugema, et vaprad Viru-Nigula muuseumi mehed kordasid seda protsessi ja põletasid Kongla Anne sümboolselt uuesti. Elame kummalisel ajal. Ühelt poolt on meil tõesti 21. sajand ja progress jm ning ka Katoliku kirik on inkvisitsiooni hukka mõistnud. Teiselt poolt aga on mingid keskaega ihalevad vennikesed, kelle jaoks inimese põletamine on tore müstikahõnguline mäng. Või on nad lihtsalt rumalad või hoopis mingid tõsimeelsed fanaatikud. Ei teagi, mis kõige hullem.
Siis käisime veel Purtse linnust vaatamas ja Toolses. Õnneks suutsid lapsed ka õhtul kell seitse väsimust trotsides Toolse linnusest innustuda. Vaatasime veel Valaste juga jm, mis teele jäi. Lõpuks sai väsimus siiski võitu ka ajaloohuvilistest vanematest ja keerasime suurele teele, kus pole enam midagi vaadata.

Leena: Emme mis te räägite, kas Shrekist?
Mina: Ei. Me räägime elust.
Leena: Aa. Elu on nagu eesel, eee. Nad lähevad rivvi (riimi). Jah. Lähevad rivvi ja siis lähevad puu otsa.

Sõitsime täna koju üle Viljandi ja pääsesime poolest Tartu-Tallinn teest. Aga kui Paia risti lähedal Leena pissil käis, siis nägin juba kuidas 4! suurt autot Tallinna poole tuhisesid. Raske mõista inimeste argumente Tartu-Tallinn tee laiendamise vastu. Selle tee olukord igati ebanormaalne. Ja ühistransport pole ju asendajaks. Bussid katki ja ilma konditsioneerita. Ja sõidavad ainult suuremate kohtade vahel. Ma ei saakski maale, kui ei riskiks Tartu-Tallinn maanteel. Jube.

Muus osas on meie elu ikka endiselt kirju ja suvine. Eile õhtul tegime heina. Nüüd pesin pesu ja heina pebred kukuvad resti alla maha. Kõik ei kuku, mis on ju veelgi hullem. Pean neid nokkima. Neist hullem on veel pessu sattunud pabertaskurätik.

Tassisime heina sisse. Päris raske töö oli, aga ära saime. Lapsed olid ka hiiglama tublid. Oskar küsis pidevalt tööd juurde. Leena üritas riisuda. Kiitsime just neid isekeskis, kui Leena Oskarit kiusama asus. Oskar tahtis vaikselt traktori kastis unistada ja Leena jooksis vingudes tema poole. Leena tegi vinguhäält, ise naeris. On vist ära jaganud, et keegi vingumist ei talu ja siis öeldakse Oskarile, et ära vinguta Leenat. Sel korral tüdis siiski Leena enne vingumisest ja Oskar sai rahulikult omi mõtteid mõelda.

Õhtul jooksid nad veel pimedani õues. Millegipärast hakkab heinateo väsimus ainult suurtele külge. Hommikul aga jälle ei saanud lapsed üles. Kui mina üles tulin, keeras Oskar end voodis koos padjaga ümber ja ütles, et jätkab oma karjääri teisel pool. Seda ta siis jätkas kuni kella 12ni.

Lapsed on maal vanaema ja vanaisa juures. Oskar arvas, et ma võiksin sellest kirjutada ja lisada omapoolsed kommentaarid. Eks kirjutan nii palju kui tean. Palju ei tea. Omaltpoolt saan meie tegemistest kirjutada.

Vanaema ja vanaisa juures on täna suur pidu. Tuleb kokku 30 inimest ja tehakse nii mõndagi huvitavat. Mina ju ei tea, mis tehakse. Eks homme kui tulen, siis räägite. Kindel on aga see, et lapsed ei saa õigel ajal magama minna. Nagu see neil vist juba tavaks saanud. Isegi tubli magaja Leena on üleval kuni poole 12ni öösel. Oskar ütleb, et tahab südaöösel nõidade tantsu vaadata. Aga hommikul kell 11 Oskar veel magab. Leena ärkab nagu tavaliselt pool 8. Ja hommikul on natuke paha tuju.

Me käisime täna ühte filmi vaatamas, kus näidati kuidas lapsed elavad kaugel põhjas. Lumi oli nii paks, et lapsed hüppasid katuselt lumehange. Päikest on neil nii vähe, et nad jäävad lausa haigeks. Eile vaatasime jällegi üht filmi, kus näidati kuidas lapsed Lõuna-Ameerikas töötavad. Pisut vanemad lapsed kui Oskar teevad hommikust õhtuni rasket tööd. Mängimiseks ei jäägi aega. See eilne poiss tegi telliskive. Mätsis ja pötsis savi ja siis pani kivid kuivama. Kuivad kivid tassis jälle hunnikusse, kus neid põletati, et kivid hästi kõvad saaksid.  Euroopas lapsi tööle ei panda, see on isegi seadusega keelatud. Aga maailmas on vähe kohti, kus niisama rõõmsalt ja kergelt elatakse. Nälja, janu, mure ja liiga raske töö pärast kannatavaid inimesi on kahjuks palju rohkem. Meil teiega on päris vedanud, et elame, kus elame. Aga siiski peame meeles pidama, et ei larista vett ja toiduga ei pirtsuta ega mängi. Kasvõi nende teiste inimeste pärast, kellel piisavalt süüa ega juua ei ole.

Kõnelus kodust:
Leena: Mina olen pätt või robot, set pätid ja robotid ei sure. Eks emme pätid ja robotid ei sure?
Oskar: Siis sa minu mängu ei saa. Minu mängu robotid ei tule. Ja koerad ka ei tule.
L: Aga ma ei olegi koer.
O: Miks kõnnid siis koera moodi?
L: Ma enne kõndisin, aga enam ei kõnni. Ma olen siis roosa robot.
O: See ei loe. Roosad robotid ka ei tule minu mängu.
L: Mhm. Kes ma siis olen?

Õhtuks jõudsime Ojaveerde. Seal ootas Oskarit ja Leenat Meeri. Nüüd sai kisa, jooksimist ja mürglit veelgi rohkem. Õnneks on seal palju ruumi, et jääb ka suurtele inimestele väike võimalus. Magama saime alles pool 12.

Voodis tahtis Oskar, et ma räägiksin talle sellest ajast kui tema oli väike. Rääkisin siis kuidas nad kõndima õppisid ja kuidas rääkima jne.
Mina: Leenal oli linnuuni, aga sina Oskar magasid nagu kott. Aga issi ei lubanud su kohta kott öelda. Issi ütles, et Oskar ei ole ju kott. Ta on nii väike, las ta olla kukkur.
Oskar: Aga mina tahan kott olla. Selles sõnas on kohe võim sees. Kukkur on nii väike sõna, aga kott on kohe suur.

Öösel nägi Oskar unes, et Leena oskab tuld pursata.
Oskar: Ja mul endal tuli ka pisut suitsu suust, millest sain ma aru, et ma oskan ise ka.

Järgmisel päeval tulime meie Pärnu ja lapsed jäid vanaema ja vanaisa juurde. Ujuvad ja mängivad. Söövad herneid ja maasikaid.

Meil jälle Eestile tiir peale tehtud. Esmaspäeval (või oli see teisipäeval) ärkas Leena ilma palavikuta. Kuumus oli aga veel jubedam. Tallinn on nagu ahi. Kogub kuuma ja siis soojendab hullusti ka veel suure kuuma taandudes. Igaljuhul sai meil mõõt täis ja me sõitsime Haapsallu kuuma-pakku. Seal oli tõesti hea. Jahe tuul merelt ja värskendav ujumine. Nagu teisele planeedile oleks sattunud. Lapsed mängisid ja mängisid. Kuumast polnu juttugi. Putukaid ka polnud läbi ime. Seal on tavaliselt ikka sääsed jm.

Töötasime pisut, aga peamiselt nautisime jahedamat kliimat ja ujumist. Pealegi ei saa töö seal nagunii kunagi otsa. Teisel päeval tuli ka issi meile järele, kes oli jäänud Tallinna, lootes vaikses korteris pisut kirjutuslaua taga istuda. Muidugi see ei õnnestunud. Kuum.

Veetsime pool õhtut terrassil istudes ja vaadates kuidas Leena ja Oskar liivakastis mängivad.
Oskar kaevas auku ja Leena tassis vett. Leenal oli kas väikest (mitte väga väikest) ämbrit ja ta tõi tiigist vett. Alguses sai ta vaid pisut põhja peale, aga iga korraga õnnestus tal vett äbrisse üha rohkem saada. Kui lõpuks olid ämbrid juba liiga rasked. Siis ta pomises, et võtan ainult ühe. Kui ta Oskari juurde jõudis siis Oskar hüüdis: Miks sa nii vähe tõid? Mul voolab see vesi ju enne ära, kui sa uue tood! Mine kiiresti.
Leena: Ei lähe!
O: Mh. Ma lähen siis ise.
Ja jooksis tiigi äärde, Leena kannul. Varsti tulid nad jälle kahe äbriga oma augu juurde ja valasid vee sinna sisse. See oligi mäng - uus vesi pidi enne kohal olema, kui vana ära vajub.

Järgmisel päeval sõitsime läbi Eesti Ojaveerde. Sõit kestab 4 tundi. See on päris jube, eriti kuumaga. Lastega läheb aga ka sõit kiirelt. Kui nad Abjas ärkasid, siis mõtles Leena ühe uue valgusfoori välja.
Leena: Emme, mul tuli uus valgusfoor. Kollane, punane, must pruun…

Ja siis tuli veel palju foore.
Oskar leidis, et kui ta nii palju punast paneb, siis tuleb ummik.
Oskar: Leena kas sa tahad ummikut? Ma paneks hoopis palju rohelist.
Ja edasi hüüdisd mõlemad erinevaid foore. Kisa paisus ja foore sai palju. Palju. Ja kisa veelgi rohkem.

Homme kirjutan edasi…

Maal käidud. No nüüd on see kuum küll liiale läinud. Meil Leena juba haige. Lihtsalt ära kurnatud sellest kuumast. Kurk punane ja palavik suur. Läheb läbi häda küll alla, aga tuleb ruttu tagasi. Ravida on sellise kuumaga ikka keeruline. No ei anna ju kuuma teed - niigi kuum. Tupsutame teda siis külma rätiga, siis jälle muretseme, et tuul tõmbab. Loodetavasti möödub see haigus peagi.

Maal oli tore. Aga kuum. Ujumisest pole ka suurt kasu - enne kui koju tagasi jõuad on sama kuum. Kusti on talvekarva maha puistanud ja on hoopis väiksem. Lapsed liikusid päeval ühe varju alt teise alla jalutades. Õhtul kell 8-9 läks trall lahti. Ilm jahedam ja jooks ja mürgel kestis pimedani. Oskar on pidevalt ujukatega ja kui ma küsin, et kas sa riideid ka selga paned, siis ta vastab: “ei. Kuumalaine ju”. Tulimegi täna Tallinna tagasi ilma riieteta. Leenal olid küll riided, aga kui läksime sõitu alustades järve äärest läbi, siis oskas Leena seal mutta kukkuda. Ujuda ta ei saanud, aga riided võis siis ära võtta.
Leena: Nüüd saan küll ujukatega olla, koguaeg. Ma üldse ei taha riideid.

Kodu on siiski talutav. Tuuleõhk ikka liigub. Ja jalgpalli finaal lõpetab kuuaega kestnud jalgpalli maratoni. Oskar ka juba suur huviline. Leiab, et lipulöögid (noh need, mis nad seal lipu juurest löövad), on kõige ohtlikumad. Issi lubab tal veel südaööl voodist välja joosta, et väravat vaadata. Ja muidugi jookseb siis Leena ka - see on nii pönev. Tegelikult on talle põnev pidevalt koos Oskariga voodist välja joosta. Täna oleme Itaalia poolt.

Telekast öeldi, et selline kuumus oli viimati 1914. aasta suvel. Vanaema siis rääkis, et tema ema ikka meenutas 14aasta suve - nii kuum ja kuiv oli olnud, et õhk muutus läbipaistmatuks. Peale lumesulamist sadas esimest korda oktoobris. Kõik kuivas. Ja 1. augustil algas I Maailmasõda. Miski ei olnud Euroopas enam endine. Kui harrastada ETV jalgpalli kommenteerija M. Kaljuveere kombel statistikat, siis pole selline kuum kunagi midagi head toonud. Loodame, et sel korral siiski sõjaks ei lähe.

Seisi praegu 1:1. Itaalia lõi just värava, aga suluseis oli.
Oskar: Mis see suluseis on?
Issi: Oh, seda on raske sulle seletada. Sa ei saa sellest aru. No ma võin seletada. Kui ründaja asub söödu hetkel vastase katisjast värava pool.
Oskar: Tõepoolest ei saa aru.

Nonii lisaaeg. Oskar vaatab ja arvab, et tegelikult tahaksid need mehed ujuma minna. Kindlasti tahaks.
Oskar: Ma arvan, et jalgpall peaks ainult siis käima kui tuult on. Muidu see lipp ei lehv.
Emme, mehed on kohe valmis alustama lisaaega.

Itaalia võitis. Penaltitega.

Kell on 12 öösel ja väljas on 22* sooja.

Tahtsin eile sõbrannaga linnas kokku saada, et pisut lobiseda. Leena tahtis väga kaasa tulla, kuid kui issi talle jäätist lubas, oli ta siiski nõus koju jääma. Oskar arvas küll, et issi võib ise linna minna, et siis saan mina rahulikult koju jääda. Aga ma läksin siiski. See on see häda, kui emme enamasti kodus istub.

Tulin tagasi paari tunni pärast.
Lapsed: Emme, miks sul seelik märg on?
Mina: Ah, bussis oli üks mees, kes tegi oma pudeli lahti ja tema jook purskas minu seeliku peale.
Leena: Oh, küll on hea, et ma kaasa ei tulnud, muidu oleks ta minu ilusa kleidikese peale ka pursanud.

Praegu hakkame aga asju pakkima, et vanaema ja vanaisa juurde sõita. Lapsed kaklevad.

Leena: Mine eest ära Oskar!
Oskar: Mis sa mul ees tolgendad.
L: ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ.
O: Kuule emme, mina istun rahulikut diivani peal ja Leena lihtsalt vingub ja ütleb, et ma diivani pealt ära läheks.
L: Mine oma nuppudega mängima.
O: Mul pole nuppe. Mul on ainult kaks rida.
L: ÖÄÄÄÄÄÄÄÄ. Emmmmmmmmmmmmmmmmme.
O: Leena sa ei tohi neid võtta. Mina mängin.
L: See on minu oma.
O: Üöäüäöüäöüäöäüö.
M: Mis nüüd on Oskar?
O: Ma tahan mängida.
M: Mängi siis.
O: Ma ei saa, Leena mängib üöäüöääüõüööäüõ …

Nüüd hakkas telekas hunt Kriimsilm laulma ja kogu tüli vaibus. Loodetavasti nad on saate lõpuks oma tüli unustanud.

Mina: Oskar ei ma ei mängi sinuga. Ma olen pahane su peale.
Oskar: Miks?
M: Et sa vee maha ajasid. (Oskar ei tahtnud, et Leena vannitoas on, kui tema vannis oli ja viskas Leenat veega. Ja mitte ühe korra. Läks õnneks, et vesi vannitoast välja ei voolanud).
O: Aa. Ma arvasin, et sellepärast, mis ma spordihallis tegin.
M: Ei see on juba vana asi, ma ei hakka ju mitme tunni pärast vana asja peale veel vihane olema. Ja me rääkisime selle asja ju ära.
O: Aga vesi on uus asi.
M: Jah.
O: Ah, pole midagi. Homme on see ka vana.

Hiljem voodis…

Leena: Emme ma tahan sulle midagi öelda. Ei ma ei ütle, et mul on kõht tühi ja mul ei ole joogijänu ka. Mul on ema ja isa siil ja neil on ainult üks laps. Üks (tõstab ühe näpu). Aga teist last neil ei ole, sest neil on veel tiiger ja kaelkirjak.

***

Leena: Kui sa tahad siit läbi minna, pead vajutama siia.
Mina: Ütle parem kuhu ma pean vajutama, et sa voodisse läheksid.
L: Siia ja siia ja siia.
M: No vajutasin. Mine siis.

Mõne aja pärast vähkreb Leena jälle voodijalutsis.
M: No ütle, kuhu ma pean vajutama, et sa enam voodist üles ei tõuseks?
L: Oota ma mötlen. Sa pead vajutama, kuhu ma ükskord ütlesin. Nüüd ei ütle.
M: Ah, Leena, mina magama.
L: Olgu. Vajuta siia ja siia ja siia.

Hetke pärast pea jälle püsti.
M: No ma ju vajutasin, miks sa jälle püsti oled?
L: Ma tegin nalja, tegelt pead hoopis siia vajutama …
M: Aitab, ma ei vajuta enam kusagile!!! Magama!!!

Ja ikka sekeldavad. Need valged ööd muudavad alati rezhiimi. Lastel lihtsalt ei tule uni peale. Ja kõik tundub nii naljakas. Leena lobiseb ja lobiseb ja kui ma ütlen, et mis sa jahvatad, jääge magama, siis kukub Oskar suurest naerust voodist peaaegu maha ja see on veel naljakam ja siis nad ütlevad, et miks sa siis ütlesid nii naljakalt - jahvatad? 10 korda käime ja veename õiendame - ei midagi. Ah, las olla. Homme ju puhkus. Küll on puhkus mõnus (kuigi puhkuse lõpuks ma lähen tavaliselt rõõmuga tööle majapidamisest ja laste sekeldusest puhkama).

Käisime reisil. Tegime Virumaale tiiru peale.
Õhtul telgis lesides kirjutasime reisimärkmeid:

Täna laksime reisile. Leena veel köhis, aga tal läheb järjest paremaks (reisi lõpuks oli ta juba päris terve).
Esimene peatus Ilumäe kabel. Palju räägitud talupoegade vapid olid meid ammu huvitanud. Need asusid akende vitraazhidel, aga olid nii väikesed, et kodus tuleb nad ikka raamatust uuesti üle vaadata.

Teine peatus Plamse mõis. Seal sattusime kontserdile. Lauldi ja tantsiti Oklahomat. Pikalt me sinna ei jäänud, vaid kihutasime edasi Rakvere poole.

Rakvere kindlus ületas kõik ootused. Seal oli kõik nagu Oskar oskas unistada ja veel rohkemgi.
Leena: Aga seal oli liiga palav.
Oskar: Emme (issi kas see oli nips) ma oskan nipsu teha. Ah Rakvere… Alguses tegime tiiru ümber kindluse, siis panime vett pähe. Siis läksime vibu laskma ja siis piike katsuma. Leena sõitis vankriga. Seal oli üks mees…
Issi: …see oli Karl XII sõdur.

Süüa me ei saanud, sest seal oli kogu toit gruppidele kinni pandud (meil on grupid peal).
Oskar: Siis läksime piinamiskambrisse. Seal öeldi, et nõrganärvilised ei peaks minema. Ja näidati piinamisi. Siis läksime suurde tuppa kus üks surnu tõusis üles. Leena kartis juba.
Leena hoidis mu kaelast nii kõvasti, et mul oli valus. Issi ja Oskar läksid sealt edasi veelgi hirmsamasse paika, aga meie Leenaga ei länud. Leena niigi kartis.
Oskar: Seal oli päris jube. Suur kisa ja hammaste kiristamine ja oli veel pimedam kui enne. Inimesed karjusid ja emme ja Leena ei tulnud.
Issi: Oskar oli väga vapper. Kui ta ka kartis, ei näidanud ta seda välja.
Oskar: Kui see surnu sealt üles tõusis, siis ma ütlesin Oah! Aga siis ma ei öelnud enam midagi, sest ma ei leidnud põhjust midagi öelda.

Leena ütles edasi minnes igas ruumis, et siin ma ei karda. Edasi sattusime ruumi, kus olid mõõgad, mida võis katsuda. Seal oli umbes 20 mõõka - nüüd on meil fotokas umbes 20 pilti, millel on Oskar mõõgaga. Oskar oleks sinna veel kauaks jäänud, aga Leenal läks kõht tühjaks.
Õhtuks sõitsime Peipsi äärde. Kohale jõudes oli esimene asi täis puhuda paat, mille olime lastele ostnud suve alguse puhuks.
Oskar: Jaa, sest minu jaoks oli see nii tähtis.

Oskar proovis aerutamist. Mingil kombel see tal ka õnnestus. Aga laine oli suur ja tuul ka, et väga hästi veel siiski aerutatud ei saanud.
Edasi panime laagri üles ja sõime ja tegime lõket. Siis jalutasime. Oi-oi siin on palju kihulasi. Ja nad hammustavad lausa tüki välja. Nende tõttu jäi jalutuskäik lühikeseks, sest päikeseloojumise ajaks kogunesid nad järve äärde, kus oli veel viimane valgus. Telki tuli pugeda väga kiiresti, aga ikka tuli igaühega kaasa väike parv kihulasi. Tapame neid siin.

Leena: Nüüd räägin mina teile lugu. Ükskord hunt läks metsa ja kohtas jänest ja sõi jänese ära. Siis kohtas ta porgandit ja mõtles, et äkki ma söön selle väikese porgandi ära. Aga teised loomad ei tahtnud seda porgandit…
Oskar: Laev sõitis luukerede lahele ja surnute saarele ja siis tuli piinamise saar.
Leena: Ja hunt nägi piinamise saart.
Oskar: Ja mis seal piinamise saarel siis oli? Seal oli piinamiskamber.
Leena: Ja siis ta nägi ühte looma ja hunt oli kõige tugevam ja teine loom nägi papagoid. Ja mina nägin ka ja jäin magama.
Oskar: Ja siin on veel üks mereröövlite saar ja seda kutsutakse kulla- ja hõbedamaaks.
Saarel lendasid võlurid. Kunagi oli siin nii võimas linn, et merd üldse ei olnud, et kõik oli linn. Aga siis tuli uputus ja siia ilmus väike ilus ookean….