Oskar ja Leena-Mai

Oskar: Ma rääkisin poistele, et minu emme issi käisid Hispaanias. Poisid ütlesid: ohoo! Aga seda ma ei rääkinud, et te mulle titejuttu kirjutasite.
Mina: Tohohh või titejutt.
O: No oli ju tite. Ega siis komm ja pliiats ju päriselt ei kõnni ja ei räägi.
M: Kas sulle siis ei meeldi, et nad kõndisid?
O: Ei noh meeldis küll. Eriti naljakas oli see koht kui issil pidid tuulega prillid minema lendama. Kas päriselt ka.
M: Jah. Aga ta võttis need enne eest ära.

Käisime Leenaga Haapsalus. Oskar ütles, et ta on nii väsinud, et ei tule kaasa. Jäigi koju. Panin talle lõunasöögi valmis ja ta hakkas kassette kuulama. Kui ma talle helistasin, võttis ta toru ja ei öeldnud isegi halloo.
Oskar: No mis see nüüd on. Keegi helistab koguaeg. Ma ei saa üldse olla.
Mina: Kes siis helistas?
O: Issi ka helistas.
M: Mis sa seal teed?
O: Kuulan naksitralle, head aega.

tuut-tuut-tuut

Meie pidime aknad kätte saama, aga meestel oli lõuna ja me läksime kohvikusse aega parajaks tegema. Leena jooksis kooki oodates uksest sisse ja välja ise kordas: sisse-välja.
Leena: Emme sisse on nagu issi.
Mina: Mis mõttes?
L: Sisse issi sssssssssssssss…. Aga mis siis välja on?

Täna on Leena kodus, sest ta on endale jälle mingi köha hankinud. Praegu ta “loeb” voodis notsu raamatut. Uneaeg.
Leena: Tule siis mõmmikene, tule siia. Ma loen sulle, aga sa pead hästi vaikselt lamama, hästi vaikselt.

Leena: Emme, miks oled kurva näoga?
Mina: Ma olen lihtsalt väga väsinud.
L: Olgu. Ma ei tule siis täna sinu voodisse.
M: See oleks küll tore.
L: Kas oled rõõmus, et ma ei tule sinu voodi? Kas saad siis hästi magada?
M: Muidugi.

Leena ikka tuleb vahel meie voodi. Ta rähkleb hirmsasti ja ega siis ikka päris hästi magada ei saa. Vahel kaeblen hommikul, et ma ei maganud välja. Siis ta ei tule jälle tükil ajal ja igal hommikul uurib
L: Emme, kas magasid hästi, et ma ei tulnud?

Mõne aja pärast hakkab ta jälle tulema. Alguses tuleb hommikul, siis tuleb umbes 5 paiku ja lõpuks on kell 2 kohal - siis ei maga ma jälle välja ja kõik algab otsast peale. Täna võib siis loota rahulikku und.

Leena: Issi viis meid uude rühma. Üks võõras poiss võttis Oskari jaki ära. Seal on uued voodid. Mina ja Oskar magame üleval, aga teised magavad all. Homme oli uus kavataja ja teine kasvataja ja söögitädi. Meie koos Oskariga ei mänginud. Mina patsutasin. Ah ma ei taha rääkida.

Ma laulan:
Ema on pai, ema on pai
kui rooosinasai
tema sülle poen
kõik nööbid kokku loen
kui on tema kodus
siis kodu on soe

Lõpp. Kontsert lõpp. Kas sa kirjutasid lõpp? Loe nüüd ette.

Lapsed läksid eile viimaseks nädalaks enne puhkust teise rühme. Lasteaias tõstetakse rühmi kokku ja nende rühma hakatakse remontima. Neil vahetatakse välja voodid, mis sinna on paigaldatud juba 1964. aastal. Muidugi need logisevad. Uued tulevad nö treppvoodid.

Uues rühmas on uued kasvatajad, uued mänguasjad, uued lapsed ja uus õueala. Mõned lapsed vanast rühmast ka. Poisid võtsid muidugi kohe punti ja asusid uue rühma poisse ründama. Ja alles siis mängisid koos. Need on vist mammutite-aegsed arhetüübid..

Lapsed tunduvad rahul olevat selle uue rühmaga. Ma muretsesin, kuidas neile meeldib. Samas ei tahtnud Leena täna üles tulla. Magas ja magas ja lesis ja lesis. Tuli siis kui ma ütlesin, et söön su söögi ära, et see läheb vanaks kui sa nii kaua magad. Vaatasid lastefilmi veel ja läksid lasteaeda hiljem.

Tegelikult nad rääkisid eile palju jutte uuest rühmas, aga mul ei ole midagi meeles. Eks nad räägivad täna jälle ja siis paneme kirja.

Leena: Räägin Reedale. Sest Reet ei olnud Mari juures.

Täna (eile) me läksime Mari juurde jaanipäevale. Ja pimedaks läks ja mina kartsin. Pauke kartsin. Sõdurid tulid välja. Ma ei näinud sõdureid. Ma kuulsin metsast sõdurite pauku ja nad ei tulnud meie juurde ja meid ei tulistanud maha mitte keegi. Need olid ainult tulestikud, aga mina küll ei näinud mingit tulestikku. Siis me tantsisime ka, kirjuta see ka üles.
Mina: me ei tantsinud ju…
Leena: Aga mina tundsin, et mina tantsin. Ja tegime veel nii, et mina olen m ja sina oled l ja siis sai kommi. Ja siis ikka nad tulistasid meid maha, aga meie jooksime minema kiiresti.
Siis sõitsime ära koju, sain voodisse ja jäin magama.

Nüüd räägime sellest päevast, kuidas me läksime metsa elama. Metsas on minuga… ma ei saa rääkida, ma kustutan selle ära. Vaata kuidas hästi kustutan.
Oskaaar! Kas sa tahad blogida, me blogime?
Oskar: Millest?
Leena: Mari peost.
Oskar: Ei taha.
Leena: Emme ta ei taha.

Täna on meil puhkepäev. Üle pika aja. Viimasel ajal on olnud päris hull ringi kihutamine ja suvi alles algab. Täna ei viitsinud midagi teha. Lapsed ka väsinud, kuigi jaanituli oli mõnus rahulik.

Varem oli meil palju aega lihtsalt kodus lesimiseks, aga viimasel ajal oleme jubeda karusselli peale astunud, et ikka plaanid ja plaanid vaatavad igast nädalavahetusest vastu. Uhh. Mõtlesin, et kirjutan, millised uhked jaanituled olid meil lapsena, aga ei viitsi - puhkepäev.

Jaanituli peaks olema ikka suur pidu suure lõkke ja tantsu, laulu ja mängudega, aga elu on nii kirju, et eredaid värve lisaks väga ei otsi. Laste peale mõeldes, peaks vahel ehk ka korraliku jaanitule korraldama - et lastel oleks mida mäletada. Kui Karratumma valmis, siis saab sellest hea koht õige jaanitule pidamiseks. Loodatavasti me selle ka korraldame, võites oma mugavust, laiskust ja rahuarmastust.

Oskar ootas eile paraadi. Oli pikk ootamine. Lõpuks oli sealt saabuv pilt nii vilets, et ta ei viitsinud seda vaadata. Mina ka ei viitsinud. ETV on juba tavalise paraadi näitamise selgeks saanud ja presidendi vastuvõtt on ka käpas, aga mereparaad oli neil ilmselgelt üle jõu. Aga nad oleksid võinud vähemalt pisut selgitada, et miks see nii vilets oli.

Leena: Kas tead, mis mängu me homme Keviniga mängisime. Tegime nii, et kõik võivad olla ühesugused. Kõik olid Leena ja Leena ja Leena. Ja Leena ja Leena olid metsas ja kohtasid seal ühte hunti, aga ära ei söönud. Nii mängisime Keviniga, oli küll nii.

Lapsed voodis, pesen nende jalanõusid. Leena tuleb voodist välja, et mulle saladust rääkida.
Leena: Emme ma räägin sulle saladuse. Kaks saladust. (Sosinal) üks saladus on see, et kaks jalanõud ei tohi olla mustad. Kaks saladus on see, et neli ja viis läksid metsa.
Mina: Aitab, mine voodisse, ma ei taha saladusi ka enam kuulda.
Leena: Ma tahtsin lihtsalt pissile minna…

Leenal on mingi jonniaeg saabunud. No lihtsalt tuleb nutt peale. Ehk on ta talvest väsinud? Aga veel üks nädal peavad nad lasteaias käima. Lihtsalt ei ole teisiti võimalik. Ja siis ta jaurab iga väikese asja peale. Meie Leena puhul on see ennenägematu. Ta pole titast peale eriti nutnud. Aga võibolla on see hoopis palavusest. See võtab suurtelgi hinge seest. Ma olen sellise jonni ees üpris nõutu. Ei teagi, kas on õige seda joru ignoreerida või oleks õige tal juures istuda ja püüda teda ümberveenda (kuigi selline veenmine lõpeb enamasti tüliga, sest ma olen õhtul kärsitu ja ei ole kahjuks eriti tolerantne). Tema tahmist teha ei ole kindalsti mõtet ega võimalikki. Kui hakkan tema tahtmist tegema, siis see ei lõpegi - ta ei taha süüa, tahab hoopis kommi, ei taha magama minna, ei taha öösärki õieti selga panna, ei taha Oskarit enne vanni lasta jne ja lõpuks ta ikka nutab. Tegelikult tüüpiline kolmeaastase enesekehtestamine. Elu on näidanud, et see läheb üle (lohutus).
Õnneks on Oskar praegu äärmiselt tore, meeldiv, sõbralik st igatpidi hea seltsiline.

Leena: Emme Kevin ei tahtnud täna koer olla. Sandra õnneks tahtis, aga Kevin ütles, et ei taha. Aga mina tegin juba söögi valmis. Siis me hüppasime Sandraga auto peale ja sõitsime, sõitsime. Sõitsime Paaniasse ja sõitsime nii kiiresti, et see redel läks ümber.

Oskar: Leena kui sa lased mind esimesena vanni siis saad sa kaks tuhat kolm kalliskivi.
Leena: Ma ei tahagi…
O: Mida sa siis tahad üldse?
Mina: Kui te kokkuleppele ei jõua pange riided tagasi selga.

Lapsed on jõudnud juba riided ära võtta ja jagelevad vannitoas, mõlemil mänguasjad kaasas. Oskar annab lõpuks järgi ja Leena läheb vanni. Leena on üldse väga kangekaelne. Ei tema järgi anna. Täna kui tulime lasteaiast, siis tal oli palav ja ta oli väsinud ja see kõik tegi ta hirmus vihaseks. Eks emme peal saab ju viha maandada. Aga mul oli ka palav ja ma olin hirmus väsinud - et ei võtnud vedu. Trepini ära jõudnud viskas Leena prahi maha. Ehmatas sellest ise ka ja võttis õnneks kohe üles. Siis istus trepi peale maha. Ma ütlesin, et istu istu, aga vaata kui must see trepp on. Leena hüppas püsti ja lonkis edasi. Viimases hädas hakkas ta kleidi nööpe lahti võtma.
Mina: Leena ei tohi riideid ära võtta.
Leena: Aga mina tahan.
Ütles ta rõõmustades, et mind ometi miski häirib.
Lõin siis käega ja tulin üles. Mõne aja pärast saabus ilma kleidita Leena. Rahulolev ja heatujuline. Nii tore oli trepi peal kleiti ära võtta ja ise nööpe lahti pusida, et ta unustas isegi, et ta vihane oli olnud.

Hiljem…

Oskar: Millal mina vanni saan?
Mina: No oota, küll ta varsti välja tuleb.
O: Millal mina esimesena saan?
M: No ma ei tea. Leena on nii kangekaelne, et ta hakkab karjuma
O: Olgu. Mina saan homme esimesena.
M: Ma olen tegelikult sinuga nõus, aga ma ei tea, kuidas seda Leenale öelda, et ta aru ka saaks.
O: Me peame lihtsalt kindlamad olema. Ja sina ka. Kui sina koos minuga kindel oled, siis ta saab aru. Kaks on ikka tugevemad kui üks.

Eile käisime Haapsalus. Vaatasime, kuidas ehitus edeneb ja viisime materjale. Lapsed sulistasid tiigis ja käisime meres. Meri on väga soe. Isegi nii soe, et ei anna leevendust kuumusele. Kõmpisime madalas vees mööda kallast üles. Iga järgmise nuki taga tuleb uus ja lapsed tahtsid ikka edasi ja edasi minna.
Oskar: Mulle meeldib uusi paiku avastada. Lähme veel sinna ka. Kas me sinna kaugele poolsaarele ka saame minna?
Mina: Ei saa, see on hoopis saar ja seal on vesi üle pea.
O: Ah, tavaline saar…

Leena kükitas vees ja lasi lainetel mööda libiseda.
Leena: Emme kuhu ma sõidan? Kas ma sõidan sinna kaugele?
M: Ei sa seisad paigal.
L: Ei ma näen küll, et ma sõidan.

Mina pidin vahepeal ära käima. Ja seni oskas Leena tiiki kukkuda. Tegi tõenäoliselt kõva kisa ja ehmatas ehitajaid, kuigi tiik on madal ja tavaliselt ta sulistab seal, aga eile tundus talle, et vesi on külm ja ta ei tahtnud sisse minna.
Leena: Mina kukkusin vette kui sind ei olnud ja nutsin ka. Onu tuli mulle appi. Mulle meeldib see onu.

Leena kukkus sinna tiiki ka kui ta oli umbes pooleteist aastane. Siis ma seisin küll kõrval ja võtsin ta välja, aga ta ehmatas nii kõvasti, et aasta aega oli meil vanniminemisega suur probleem. Õnneks läks see üle ja Leena on suur vannisõber ja tubli supleja.

Nägime kalu ja leidsime palju ilusaid kive. Täna hommikul olid Leenal jalalihased valusad - et esimesed sammud trepist alla ta lausa komberdas, edasi läks kergemini.
Leena: Sa pead mulle plaastrit panema.

Leena: Kus me täna käisime?
Oskar: Andineemes.
L: Aa. Miks me trennis ei käinud?
Mina: Täna oli spordisaal kinni. Ja rannas oli ju toredamgi?
L: Jaa. Mina tegin Oskariga jooksmise võistlust.
O: Mina küll ei teinud. Mina lihtsalt mängisin.
L: Aga mina tegin. Kas siis homme lähme trenni, kui oleme lasteaias ära käinud?
M: Ei homme läheme Haapsallu.

Lapsed ujusid end hingetuks ja värisesid siis pusadega liival. Tegelikult oli vesi soe ja nad läks varsti jälle ujuma, et siis jälle väriseda. Pärast käisime Kiiu tornis söömas. Võtsime kodust kotletti. See maitses samamoodi kui möödunud ja ülemöödunul aastal ja mitmetel aastatel enne seda. Maitses hea. Issil ja Oskaril jäis sellest isegi väheks. Kuigi nad sõid ka osa Leena toidust. Oli tore päev. Väga suvine. Andineeme ja Kiiu torn ongi päris suvi.

Käisime täna Leesil. Surnuaias ja mereääres. Autos jälle nagu mängiks kaks raadiot. Lõputu jutuvada. Nt. üks Oskari mõttekäik.
Oskar: Mõista mõista mis see on? Alguases lamab taldrikul ja siis tõuseb püsti. Ma annan vihje ka - see on kas inimene või pirukas. No pirukas ei saa see ju olla. Kui pirukas ka väga kaua lamab taldrikul, ei tule talle jalgu.
Mina: Aga inimene ei lama ju taldrikul. Ja kui pirukas väga kaua lamab, siis ta läheb hukka.
O: Ja! Ja siis ta läheb külmkappi ja siis ta muutub jääks ja siis tulevad talle jalad.
M: Ei tule.
O: Ma tegin ju nalja, kas sa siis naljast üldse aru ei saa.

Leena on praegu vannis. Tal oli nii palav, kui ta ärkas ja ta läks vanni. Mõmmi läks ka. Kui ma teda vaatamas käisin, siis sain näha kuidas mõmmi ujub. Mõmmi ujub täitsa hästi. Mõmmi oli meil siin paar päeva kadunud. Kadus lasteaias ära. Otsisime igalt poolt. Leena kurtis kasvatajale, et mõmmit ei saa hüüda ka, sest ta vastu ei hüüa. Ta ei tee suud ka lahti. Õnneks leidsime ühest sahtlist mõmmi siiski üles. Ja nüüd ta ujub ja siis läheb tsentrifuugi.

Leena: Vanaema, täna me käisime silmaarsti juures. Enne käis Oskar. Oskar ütles ring, ruut - mis ta veel ütles, ma ei tea. Mina vaatasin, kuidas Oskar ütles. Siis mina läksin ütlema. Mängisin arstiga peitus. Arst pani silma kinni. Ütlesin ruut, pall. Siis arst ütles vaata emme kätt ja mina vaatasingi. Ja siis meie tõusime tooliga üles ja läksime jälle alla. Minu emme istus tooli peal. Tegelt ma tahtsin ise tooli peal istuda.
Pärast me läksime parki. Vaatasime pargis ringi, sõime, võtsime kõrrejooki ja mina poksisin ja plaks-plaksutasin. Siis me läksime koju. Ja jäime tuttu ja mina magasin ära ja emme lubas meid arvutisse. Minu jutt on lõppenud. Ja pärast blogisime. Ja mina plaksutasin jälle. Kas kirjutasid, et ma veel plaksutan?

Täna käisime tõesti silmaarsti juures. Oskaril oli nägemine sama mis eelmisel korral. Arst lubad tal ikka õues ilma prillideta joosta, aga käskis lugemisel pause teha. Korraga tohib lugeda 45 minutit. Meil saab raske olema teda piirates.

Pärast tegime tiiru Kardiorus, sest silmaarst on kohe pargi juures. Polnud ammu käinud. Oli väga tore. Käisime kunstimuuseumi juures, lossiaias, vaatasime sõdureid presidendilossi juures ja jalutasime läbi KUMU tagasi. Leenal väsisid jalad ja ta tahtis sülle. Ma ei tahtnud võtta. Niigi palav. Lonkis siis meie sabas edasi. Kui aga KUMU treppe kaugelt nägi, siis hüüdis kohe, et tahab ka trepist üles minna ja pani Oskari sabas jooksuga treppide juurde. Nii palju siis väsinud jalgadest.
Oskar: Midagi väga erilist oli veel. Noh emme, mis see oli?
M: Ma ei tea.
O: Ahjaa sirelid. Ja see lõhn, ma oleksin võinud sinna jäädagi. Ja veel oli huvitav, et presidendi juures ei valvanud üksik vahipataljon, vaid mereväelased. Ja purskaevud. Mulle tundus see väga tore ekskursioon.

Pärast käisime veel söömas. Kadrioru kohvikus on tehtud remont. Lõpuks ometi. Kallis oli seal küll, aga ka väga maitsev. Aga ettekandjad olid nii venelased, et iga tellimust tuli korrata.

Nüüd oleme juba üks-kaks-kolm ööd kodus maganud ja hakkame reisimeeleolust välja saama. Magamata öö tagasi magatud, pisut puhatud ja lapsed uuesti lasteaias. Oskar võttis täna kaasa oma püstoli. See oli kõigile poistele meeldinud, ka teiste rühmade poistele.
Koduteel…
Mina: No mis poisid ütlesid?
Oskar: Ära hakka midagi küsima, ma ütlesin juba niigi palju. Mis sa naerad?
M: Sa oled tore.
O: Johan andis püstoli ühele tüübile. Aga ma oleks võinud talle peksa anda.
M: Miks sa nii ütled. Keegi ei anna nii väikese asja pärast peksa. Sa küsi tagasi oma asi.
O: Ohoo, siin on üks roostes nael. See on hea krokodillile suhu visata.

Minul on kaks õde. Ma pole enne väikest poissi lähedalt näinud. Oskar on ometi üpris poeedihingega, aga ikka ma vaatan, et oh neid poisse küll.

Arutasime siin, et peab lastele passid tegema.
Leena: Mis see on?
M: No sinna kirjutatakse su nimi ja pannakse pilt.
L: Kas siis kirjutatakse, et ma olen emme issi oma.
M: Ei seda ei kirjutata.
L: Aga et ma olen emme Tupsu, kas seda kirjutatakse?

Uhhh, ei teagi kas alustada halvast v6i heast. Tahtsime kirjutada Vahemerest. Toredatest lainetes ja soojast veest. M6tlesime, et paneme hea punkti oma reisile. Lained olid suured ja ujuda oli t6esti tore. Oleme ennegi Vahemeres ujunud. Selle reisi ajal ja varemgi. Esimest korda aastal 1995 (vist) Tyrgi l6unarannikul. Laine oli suur ja uhke ja ilm soe. Láksime ujuma, imestades, et kohalikud ei uju. Nagu jalad vette saime niitis laine jalust ja paiskas pikali. Hea, et válja saime. Kartsin laineid párast tykk aega. Tána oli ka suur laine, aga mitte nii suur ja see oli m6nus. Válja tulemiseks p6hjust ei olnudki, l6puks siiski tydid. Costa del Solis oli ka suur laine. Veel on omapárane see, et siin láheb vága ruttu sygavaks. Kohe. Sa ei ole 10 sammu maast kui vesi on yle pea. Lapsi ei julgeks vist lasta. Siin on kindlasti ka lastele randu, aga neid pole sel korral olnud p6hjust otsida. Edaspidi kindlasti. Kogu Vahemereáárne on yks suur kuurortlinn. Meile meeldis rohkem ookeani ááres - seal on olemine elusam.

Nonii, tulime rannast ára ja p6ikasime lábi poest - m6ned saiad, puuviljad jne. Istusime rannal pargis. Lobisesime ja naersime. Kui tahtsime kotiga sekeldada oli yks kott lihtviisiliselt ára varastatud - ja pyya tuult váljal. Oli see k6hutunne ikka 6ige, et Barcelonas istu seljas oma asjadel. 6nneks polnud sel kotis ei kingitusi, raha ega dokumente. Peotáis buklette ja musti riideid. Hea seegi. Lennupilet oli ka. M6tlesime, et l6pp asi, et trykivad váikese trahvi eest uue válja. Helistasime. 50 euri. Kui nórdimust avaldasime - tasuta. Tore kyll. Iga odavlennufirma chek innib sind suvalise paberi alusel, aga EA ei suuda ajaga kaasas káia. Kui pilet kaob - osta uus. 6nneks siiski ei pea seda róógatut summat maksma. Jube. Aga ega nendega vága ei kipu lendama enam. Dublikaat ei saa ju olla sama kallis kui originaal. See ju paber. Isegi terve puu ei maksa nii palju.

Et reis pani punkti enadle siiski meie tahtest s6ltumata. Eks see ongi reisimise v6lu ja valu, kui poeetiliselt l6petada.

No nii, reis hakkab l6pule j6udma. Tána oleme tagasi Barcelonas ja siin ei ole enam yldse kuum. Tavaline Eesti suvi. Kuum jái meist Andaluusia oliiviváljade vahele.

K6mpisime siin tána palju ringi. Esialgne mulje sellest (kesk)linnast pole muutunud - pátistunud. Aga v6ibolla oleme selle jaoks liiga vanad. Siin moodustavad p6himassi 16aastased. Aga Sagrada Familia kiriku ehitus játtis kyll vapustava mulje. Kui teie suureks kasvate, saab see ehk valmis ka - siis tulete seda vaatama. Seda ehitatakse juba rohkem kui 100 aastat. See mees, kes selle kavandas, on ammu surnud - aga oma elu pyhendas ta sellele ehitusele. Elas 16 aastat pooleli olevas kirikus ja kavandas nii pompóóse hoone, et seda páriselt sellisena ei ehitata kunagi valmis.

Konn ja M6mmi on reisist juba páris vásinud, aga siiski rahul. Hispaania on vága huvitav maa. Siin on yksk6ik, kuhu satud - igal pool on m6ni loss v6i kirik v6i máed v6i ookean. Enamasti k6ik koos.

Hispaanlased on ka vága meeldivad ja delikaatsed. Toredad on kohvikud ja poed, kus on tunda, et seda peab yks perekond juba pikka aega. Ja selliseid ei ole siin váhe. Barcelonas seda m6istagi ei ole - suur linn. Aga igal pool mujal sattusime vága sooja 6hustikuga kohtadesse. Ja erinevalt teistest samal laiuskraadil kohatud inimestest, ei ole hispaanlased pealetykkivad. Keegi ei kisu sind oma poodi, ega oma kohvikusse. Saad rahulikult ise valida.

Ja páásukesi on siin palju. Eile oli óise Sevilla katedraali kohal páásukesi nii palju kui sááski. Ja nende vidin jááb siit k6rvu.

L6una pool on k6igi majade keskel sise6u. M6nel puhul on see vaid paar ruutmeetrit suur. Ja seintel on kahelkivid. Ja…… Tegelikult on k6ik s6brad muljetest tulvil ja raskegi on midagi veel lisaks kirjutada. K6ik tahavad koju. Meie igatseme juba teie járele. Konn tahab tagasi tiiki, M6mmi metsa ja pliiats karpi. Kommil ei jáá aga muud yle, kui tagasi kommivabrikusse minna - nii ára on ta siin kahanenud.

Aga tiigreid ja krokodille me siin ei náinud Leenake. Selleks peab veel k6vasti l6una poole minema. Oskar, ákki sa oled end ára venitanud suure hyppamisega, et valus on? Pea siis vahet ja ára hyppa. Siis vaatame kas láheb yle. Oleme teile juba kingitused ára ostnud, aga jáágu see yllatuseks. Ilusat páeva siis (6htul hakkame kodu poole lendama),

Emme ja issi jt.