Oskar ja Leena-Mai

Täna läksime meie Hispaaniasse ja Lapsed kihutasid vanaema ja vanaisa juurde. Kõigil algas puhkus. Lapsed tahtsid, et me kirjutaksime Hispaaniast neile blogisse lugusid, sellest kuidas Konn ja Mõmmi Hispaaniasse läksid ja Oskar ütles, et tema tahaks, et Komm ja Pliiats läheksid ka rändama.

Kirjutame siis loo sellest kuidas Konn ja Mõmmi rändasid Hispaaniasse ja nende järel hiilisid vaikselt üks pisike Komm ja väike roosa pliiats. Nad hiilisid, sest Konn ja Mõmmi ei tohtinud neid märgata. Mõmmi oleks kommi kohe ära söönud, sest Mõmmi on maias, nagu Leenagi ja Konn oleks pliiatsi ära murdnud, sest talle meeldib väga joonistada, aga ta on väga tugev nagu Oskar ja pliiatsid kipuvad tema käes murduma. Pliiatsiteritajat ei olnud kellegil kaasas, Hispaaniasse tahtsid aga kõik jõuda elusalt ja tervelt. Niisiis pidid Komm ja Pliiats hiilima.

Eestist saab Hispaaniasse lennukiga. Kui te kaarti vaatate, siis saate teada, millistest maadest peab lennuk üle sõitma, et Eestist Hispaaniasse jõuda. Kirjutage meile, kui teada saite. Oskar loe Leenale ette, vanaema aitab kirja panna.

Lennuki peale minnes tuleb kõige pealt anda oma pilet tädi kätte. Siis tuleb panna oma kott ja asjad, mis on taskus, ühte korvi. See korv sõidab läbi väikesest kapist, kus kogu kott läbi valgustatakse, et viimane kui õunaseeme on kotipõhjast näha. Nad vaatavad, et kotis ei oleks relvi, pommi, nuge ega isegi kääre mitte. See kõik on ohtlik.

Kui kõik asjad on ette näidatud võib edasi jalutada ruumi, kust lennuki peale pääseb. Konn ja Mõmmigi teiste hulgas istusid ja vaatasid aknast välja. Vaatasid lennukeid ja ootasid. Pingi all aga itsitasid Komm ja Pliiats. Nende reis käis teisiti. Neil ei olnud piletit ja tädile ütlesid, et nad on Konna ja Mõmmi omad. Tädi lasi neil minna, sest nad ei tundunud väga ohtlikud.

Varsti tuligi lennuk ja rändurid läksid mööda pikka koridori lennuki peale.

Meie reis algas umbes samamoodi kui Konnal ja Mõmmil. Kohale j6udsime kella viie paiku. Kuumust polnud ollagi palmid kylmetasid lennujaama ees - ilm umbes samasugune kui kodud. Kodus pehmemgi. No kylm ka just ei ole.

Meie hotell on yhel vága vanal ja kitsal tánaval, kus oli ryytlite ajal haigla, aga nyyd on selle haigla ruumides ylikool. Vanad myyrid on alles ja seal myyride vahel 6itses yks lillade 6itega pissil6hnaline puu ja maas vedelevad lódid apelsinid, selle aasta esimene saak on juba valmis. Hotelli minek oli kyll tore. Meile anti v6ti esimese korruse tuppa nr. 1. Meie láksime esimesele korrusele ja keerasime v6tit - see ei láinud sissegi. Láksime veel korruse edasi, aga ka járgmisel korrusel toa nr. 1 ust v6ti ei keeranud. Veelgi edasi minnes leidsime l6puks kolmandalt korruselt ukse, mida meie v6ti keeras. Siin mail on kombeks, et kolmas korrus ongi esimene. Et esimene korrus on sissetulemise korrus, teine korrus on p6hikorrus ja kolmas korrus on esimene ja edasi siis tavalisel moel. Hotellituba ei olegi tuba, vaid on korter - seal on kolm tuba ja kóók. Nyyd oleme Barcelona p6hitánaval, siin leidsime interneti, et teile kirjutada.

Ahjaa veel - káisime turul ja siin myyakse imelisi puuvilju. S6ime yht puuvilja mis oli punase soomuselise koorega ja seest valge-musta-tápiline - maitses nagu maasikas. Ehk oligi maasikapuult - selline puu on táitsa olemas.

Kirjutage siis kuidas elate.

Emme, Issi.

Täna käisime Pipi sünnipäeval - Oskari inglise keele tunni lõpupeol. Pidu toimus Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Jooksin töölt lastele lasteaeda järele, siis ruttu koju, puhtad riided selga ja minema.

Küll oli seal ilus. Taevas oli tumesinine ja puud õrnrohelised.
Mina: Lapsed vaadake kui ilusad värvid.
Oskar: Mulle tundub, et need värvid kuulutavad kurja.

Ja nii see oligi. Me polnud veel väravast kaugele jõudnud kui hakkas sadama. Ja sadas ja sadas. Õnneks toimus põhiüritus katuse all (kuhu küll hästi ära ei mahutud). Ürituseks oli tants ja laul. Lauldi neid laule, mis inglise keele tunnis oli õpitud. Oskar ütles kohe alguses, et tema ei tantsi, aga laulab hea meelega. Leena läks korra koos Oskari sõbra Karliga tantsuringi, aga märkas siis, kui palju seal on lapsi ja meie Oskariga nii kaugel, et jooksis ruttu tagasi. Karl läks ka oma ema juurde.

Oskar laulis vapralt kaasa. Ma kohe imestasin, kui palju laule ta oskas. Ja rääkis ja hüüdis, kõike mida sooviti.

Vihm aga muudkui sadas.

Siis oli vaja Leenal kempsu minna. Ütlesime Oskarile, et me käime ruttu ära, et olgu seal. Jooksime siis läbi vihma Kolu kõrtsi poole. Ja pori pritsis. Kõrtsis oli soe ja valge ja toidulõhm lummas Leenat. Veensin teda siiski Oskari juurde naasma.

Jõudsime läbi loikude pori trotsides tagasi peoplatsi juurde. Kui kuulsime Oskari hüüdu - Oskar oli meid metsas luuranud. No mis saab ühes poisist, kes valgete pükstega läheb laussajus metsa püssi tokki tooma ja luurama - no üle põlve küll pori polnud tõusnud jah.

M: Oskar, mis sa tegid. Kuidas me nüüd peole tagasi läheme.
Oskar: No ära tule ütlema, et keegi hakkab seal riietusest rääkima.
M: Ega vist ei hakka tõesti.

Varsti saigi pidu läbi. Läksime siis sööma. Ja jalutasime veel pisut. Milline imeline kevade lõhn. Koju jõudes vaatasime veel korvpalli finaali lõppu. Meie issiga olime Tallinna poolt. Oskar ütles, et tema on selle poolt, kes võidab. Ja ta ei ütle seda enne mängu lõppu, et eelmine kord ta juba kaotas, seekord tahab ta aga kindlasti võita. Ja võitiski. Meie ka õnneks.

Eile käisime haiglas titat vaatamas. No muidugi oli ta armas. Imepisike. Oskar kaasa ei tulnud, kui kuulis, et lapsed ei tohi seal joosta ja möllata, aga Leena tuli. Kuigi kartis. Haiglas ei julgenud ta alguses palatisse tullagi, aga lõpuks ikka puudutas beebi varbaid.
Leena: Me sõitsime beebit vaatama. Siis ma nägin Aimarit. Ja ma nägin Marit. Ja beebit. Ta oli hästi pisikene ja tal olid hästi pisikesed jalad. Tal olid nii väiksed käed, et ma ei teagi. Siis me läksime ära ja hakkasime süüa tegema.

Ostsime beebile ja ta emale kingituse. Ei saa kirjutada, mis see on, et oleks ikka üllatus. Aga nii palju võin öelda, et pean lapsi sellest eemal hoidma, et nad seda ei limpsiks. Mõista-mõista, mis see on?

Täna oli meil küll pöörane päev. Oskar ja Leena said täna endale veel ühe täditütre! Väike Loore-Riin tuli oma õele Meerile seltsiks. See lapse sünd on ikka üks uskumatu sündmus. Me ju kõik teadsime, et ta kohe-kohe tuleb, aga kui ta siis tõesti olemas on - on see ikka täiesti uskumatu.

Hommikul oli Leena meie voodis ja kuulsime pool kaheksa telefonihelinat. Muidugi oli mul ainult üks mõte, selle kohta, kes võiks helistada. Ütlesin Leenale, et usu, nüüd hakkab Mari tita tulema. Kui Leena seda kuulis hüppas ta kohe voodist välja, et ostida lutihoidjat, mis me olime tita jaoks kõrvale pannud. Leena veel mängis sellega hiljuti ja võttis trenni kaasa. Ma siis seletasin, et seda läheb tital varsti vaja, et ära võta kaasa, kaob ära.
Leena: Ei kao.
Koju jõudes näitas ta mulle lutihoidjat.
L: Näe, ei kaonud ära. Aga miks sa siis ütlesid, et kaob?

Nüüd tormas Leena seda otsima.
Leena: Ma pean selle üles leidma, Mari paneb selle titale ninaotsa kinni.
M: Misasja?
L: See käib ju tita ninaotsa kinni? Ma nägin telekas kui tital oli lutt nina juures kinni.

Muidugi me seda ähmiga ei leidnud. Tõusime, äratasime Oskarit, sõime ja läksime Meerile seltsi. Õhtul käis Meeri oma õekest vaatamas ja tuli siis meile. Oh seda lõbu!
Lõpuks Meeri luges ja laulis Oskarile ja Leenale terve Lumivalgukese muinasjutu ette. Meeri laulab väga hästi ja lugu oli tal ka täpselt meeles. Oskar jäi varsti magama (emme ma jään nii uniseks, kui Meeril on nii pikad laulud).
Leena veel sekeldas, aga nüüd on küll vaikus. Lähen varsti vaatan, kas Meeri ka magab juba.
Homme hommikul tuleb lutihoidja üles otsida, sest lõunapaiku tahame minna titat vaatama. Oeh, ei jõua ära oodata. Lapsed ka põnevil-elevil. Küll seda Mari titat oodati kaua!

Nüüd on Leena suur. Meeri sai suureks kui sündis Oskar (Meeri oli siis aastane - no mis suur), Oskar sai suureks kui sündis Leena (Oskar oli siis kahene) ja minu väike Leena hakkab juba kõigest hoolimata suureks saama, aga uue väikese beebi kõrval tundub Leena kindlasti nagu Lote väikeste siniste elevantide kõrval.

Täna oli lasteaias väike pidu. Üks ksavataja läks ära ja suveperioodi algab uuest nädalast st enam tunde ei toimu. Oli torti ja lapsed tahtsid esineda. Laulisd ühe laulu. Kuna aga muusikakasvatajat ei olnud ja lapsed olid väga ülemeelikud, siis nad rohkem itsitasid kui laulsid. Sellest hoolimata (selle tõttu) oli väga meeleolukas.

Pärast söödi torti. Oi jah küll need lapsed võivad ikka käratseda. Lasteaias saavad töötada ainult need, kes on kasvatajaks sündinud. Mina küll ei suudaks. Ma kogu aeg kordaks - olge tasa, olge tasa. Arvasin, et minu kaks last teevad palju lärmi, aga tegelikult on nad üpris vaiksed. Lasteaias, koos teistega, saab alles see õige lärm oma hoo sisse.

Koju jõudes olin igatahes täiesti väsinud. Aga Oskar ja Leena jätkasid lasteaias alustatut. Viimaks said nad siiski voodisse. Oskar kutsus Leena oma voodi, et talle ette lugeda. Kuna homme lasteaia päeva ei ole, siis mul selle vastu ka midagi ei olnud. Läksin siis mõne aja pärast vaatama, mida nad loevad.
Mina: Mis te loete?
Oskar: Ma võtsin selle atlase ja loen Leenale praegu Ameerika Ühendriike ette.
M: Leena kas on huvitav?
Leena: Jaa.

Mõne aja pärast.

O: Leena ära rabele, ma ei loe muidu. No vaata siin on Läti, vaata kui lähedal ta Eestile on. Kas sa Venemaad nägid? Ja see kõik on ookean. Näed o-o-k-e-a-n. Leena, mine oma voodi, ma ei loe sulle, kui sa rabeled. Emme ma saatsin Leena oma voodi.
M: Väga hea.

***

Mõnikord tabab Oskarit vastupandamatu uudishimu ja ta asub uurima, mis on minu kotis. He-hee. Loomulikult lootuses leida kommi. Mul on tihtipeale kommi tagavaraks - kunagi ei tea millal kedagi (sh mind ennast) võib tabada batoonikese (Kama) isu.

Osalen ka blogimaailmas tekkinud ahelmängus (st. talletan killukese nähtusest, mille kohta võib öelda oma-aja-märk või see-on-lihtsalt-võluv) ja teen seda, mida tavaliselt teeb Oskar - vaatan, mis on mu kotis. Samas hea võimalus kott ära koristada. Kuulun selliste inimeste gruppi, kes topivad kotti asju nii palju kui mahub ja kui juba pikka aega enam ei mahu, siis võtavad mõned vanemad asjad välja (aga võibolla olen ma seal grupis üksi).

Niisiis täna minu kotis: rahakott, Oskari prillid, pabertaskurätid, sinised kilesussid, auto tehniline pass, peavalurohi, plaaster, telefon, fotokas, CD Lithuaunia (Raekojaplatsil jagati ja ei lastud keelduda), õe maja võtmed, kuudi võtmed (neid vaadates läheb süda soojaks), üks pliiats, üks kilekott ja kõige põhjas veel patsiendi teavitamise leht ja nõuanded, kuidas käituda peale mandlioperatsiooni. Kõik. Ahjaa, üks batoonike ka, sedakorda Kaseke. Selle söön ära.
Ei tea küll, mis selle koti nii punni ajas. Ja kott on mul täiesti tavaline, ei midagi võrreldavat nende kottidega…

Oskar: Emme ma tahaksin endale luukeret. Martelil oli täna ja see oli täiesti hõbedane, et me nägime sealt isegi iseennast. Ma võin Joosepilt küsida, kui palju see maksab ja ma arvan, et see ei ole üldse kallis ja nad maksavad kõik ühe palju.
Mina: Ma ei taha sulle osta selliseid asju. Sa ei mängi kunagi selliste asjadega, mis sa teiste järgi oled tahtnud. Lasteaias mängid juba ära…
O: No kuidas ma ei mängi?
M: Ninja kilpkonnaga ei mängi sa kunagi.
O: Aga tal on ju relvad kadunud, mis sa mõtled, et ma mängin siis ilma relvadeta või?
M: Sa siis ka ei mänginud, kui tal relvad alles olid. Ja draakoniga sa ka ei mängi.
O: Ma ei saa ju mängida Draakoniga, kellel on saba kadunud.
M: No sellel luukerel kaovad ka varsti osad ära.
O: Ei luukerel käivad nad ikka kokku, mitte ei ripu lihtsalt.
M: Ei rippunud nad draakonil ka…
O: No emme aga ma lihtsalt ennem kogun asju ja siis alles mängin.
***

Õhtul, enne magamaminemist, luges Oskar meile ette. Ega tal ei olegi enne olnud mahti issile ette lugeda. Ja see oli nii tähtis. Issi oli ka tõesti rõõmsalt üllatunud - meie jaoks tuli Oskari lugemisoskus täiesti märkamatult.
Olles lugemise lõpetanud õhkas Oskar õnnelikult:
O: Mul on praegu selline tunne nagu ma oleksin endale mingid uued relvad saanud.

Selline õhtu.

Leena: Mis häält notsud teevad urr-urr või mää-mää?
Mina: Notsud teevad röh-röh.

Ega Leena tõesti ei ole notsut näinud ja loomapiltidega raamatud - mis häält teeb notsu, mis häält teeb lehm - on meil aegade hämarusse jäänud. Leena muidu vaatas neid küll, kui ta veelgi väiksem oli, aga nüüd ei vaadata neid ammu. Peaks vist välja otsima. Ega muidu ei saa teada, mis häält notsu teeb. Kuigi, järgmisel nädalal lähevad lapsed maale vanaema ja vanaisa juurde. Äkki vanaisal on kusagil mõned notsud, keda saab Leenaga vaatama minna?

Väljas on hirmus tuul. Maja esine on kaetud toominga õielehtedega - nüüd on tõesti nagu oleks lumi maas.

Lapsed täna tavapäraselt kodus. Tegelikult oli Leena eile ka, kuna ta köhis hirmsasti. Nüüd on aga kaks päeva joonud tublisti põdrasambla teed ja tundub, et võib homme lasteaeda minna. See on juba teine köha, mis põdrasamblaga üle läheb (loodetavasti läheb, et taha küll ära sõnuda). Leena leiab, et see tee on väga magus???

Oskar loeb hoolega. Ta tahab meile ette lugeda. Leena ei viitsi kuulata, sest kuulamine nõuab pisut kannatust, kuna lugemine ei lähe veel väga kiiresti. Oskar ütleb, et ta loeb lasteaias poistele ka ette. Ja eile õhtul oli meil juba esimene tüli lugemise üle. Oli juba magamamineku aeg ja tuled ära kustutatud. Kuulen aga ikka mingit pobinat. Kui issi vaatama läks, pidi pikali kukkuma - Oskar luges pimedas, ainult õuevalguse abil, ikka veel oma raamatut. Endal tal juba on prillid.

Leena: Emme kas napi peale tohib joonistada?
Mina: Mille peale?
L: Napi peale, keegi ütles lasteaias, et joonistame napi peale.
Oskar (teisest toast): Ei , ta ütles papp.
L: Kas kapi peale tohib joonistada?
M: Ei ta ütles papp.
L: Aga mis siis napp on?

L: Emme kas sa ei keetnud mulle vestsaia?
M: Mis see veel on?
O: Ei ta mõtleb röstsaia.
(Leenale kõrva) ütle röst.
L: Löst.
O: Emme ma ütlen, mis mõnu oleks täiega. Ma tahan oma leiutist proovida. Sul on röstsai eksju olemas, siis paned veel võid ja pasteeti ja vorsti ja siis on hästi hea.
M: Kust sa võtsid selle röstsaia jutu?
O: No kui leena rääkis…
L: Mina võtsin selle puu otsast.

Praegu panin Oskari vanni ja Leena läks talle seltsi. Leenat ei julge panna, sest Leenal on väike nohu eilsest vihmas töötamisest. Leena laseb endale Humerit ja leiab, et see on väga naljakas - veel mõni aeg tagasi röökist ta kui ratta peal Humeri pudelitki nähes.

Leena läks vannituppa ja ültes, et räägib Oskarile naljajuttu ja siis Oskar naerab koguaeg. Tegelikult panid nad aga mõmmi vanni: Emme mõmmi oli niiiii must!

Aga nüüd, nüüd ma ei tea, mis seal toimub. Ei juge vaatama minnagi. Kuulen ainult vee plärtsatusi. Nagunii on põrand vett täis ja Leena oma nohuga ka üleni märg. Varem oli tal kombeks kiirelt vanni ronida Oskari juured, kui tal mingil põhjusel polnud ette nähtud vanni minna. Ta ei hoolinud ei riietest ega muust. Siis tekkis periood kui ta kartis vett. Koledasti kartis. Kui Oskar oli vannis, siis istus hiirvaikselt poti kaane peal mõmmi kramplikult süles, vaatas hirmunult ja ise kordas: ei taha vanni, ei taha vanni. Tema pesemine käis ainult suure kisaga ja nii harva kui võimalik. Pesime teda enamasti kraanikausis - seda ta ei kartnud. Siis läks hirm üle ja siiani on ta julge supleja.

No nii lähen siiski vaatama, mis seal toimub. Kell ka juba kaheksa ja tuleb Oskar ära pesta.

Nüüd lapsed voodis. Lõpp läheb ikka hulluks.
Pool tundi tagasi vannitoas: põrand märg ja Leena riided märjad. Leena riided ära võtnud ja Oskari juurde vanni roninud. Eks oma süü, et ei viitsinud vannitoas neid passida. Aga mõned päevad kohe on sellised. Täna oli. Lapsed vingusid üpris palju ja õhtuks väsisin väga ära. Eks see Leena nohu ka. Ja sekeldamist oli täna omajagu. Trenn ka veel.

Täna oli esimene äike. Nüüd võib maa peal lesida ja lapsed võivad paljajalu olla. Loodetavasti saabub varsti selleks ka sobiv ilm.

Oskar: Kord üks hunt läks rändama
ja ta oli väga rõõmus
sellepärast, et ta oli tegelikult inimene.
kuri nõid nõidus tema hundiks.

Leena: Emme ma laulan sulle toreda emadepäeva laulu.

Kord siilid läksid metsa elama
ja neil tuli veri välja
ja emme pühkis veri äraaa

Kas oli tore laul?
Mina: Ei olnud, minu meelest oli kurb kui neil tuli veri.

Leena: No ma laulan siis uuesti.
Siilid läksid metsa elama
ja neil ei tulnud veri väljaaa

Kas nüüd oli tore?

M: Jah oli küll.

Oskar: Joosep nägi pätti ja see andis talle laksu.
Kus?
O: Ma arvan, et unes…
(Issi: Mina ei suuda selle tempoga kaasas käia…)
Autos on eriti tore. Kõik istuvad paigal ja polegi muud teha kui laste jutte kuulata. See on lõputu. Oskar mõtleb ja räägib siis ja arutleb. Leena räägib aga koguaeg nagu raadio. Ta ei oota, et teda kuulatakse ega oota vastuseid. Päris metsik häälte sasipundar. Vahel me palume neil tasa olla, et midagi omavahel arutada.
Oskar: See pole aus, mina ei saa kunagi midagi rääkida.
Leena: Ma pean ruttu ütlema, muidu mul läheb meelest ära.
Ja varsti valitseb taas segane jutuvada.

Täna käisime Leesil surnuaeda korrastamas. Sadas. Juba hommikul sadas, aga me oleme tüüpilised linnainimesed - me lihtsalt ei suuda kujutleda, et ilm võiks meie aja planeerimisel kaasa rääkida. Oli otsustatud juba eelmisel nädalavahetusel, et laupäeval läheme Leesile.

Kohel jõudes sadas päris kõvasti. Istusime siis autos ja ootasime. Oskaril oli püss kaasas - tema ootas eriti kannatamatult. Korraks siis taevas selgines ja läksime välja. Kui olime juba tööga peale hakanud, siis hakkas jälle sadama. Olime päris märjad, aga töö sai tehtud. Vahetasime lastel riided ja tahtsime Kiiu torni sööma minna. Seal oodati aga jalgrattureid ja meiega polnud kellegil aega tegeleda.

Nüüd lapsed mängivad ja hakkavad varsti magama minema. Meie läheme aga kinno. Tore.

Oskari hommikused laulud ehk Tweeniedest inspireeritult.

Koolitapper koolitapper
miks sul nimi see
Kord vapper Lembitu kogus sõjaväe
nad marssisid ja marssisid üle kogu mäe.
***

Milo lemmiklaul:
Üks käsi sa võimle…
Üks käsi, üks jalg sa võimle…
Üks käsi, üks jalg ja pea sa võimle…

Leena: Minu mõmmi ei ole enam mõmmi ta on jänes. Jänes mitte jänku.
Miks?
L: Sellepärast, et homme oli ta väike mõmmilaps, aga nüüd on jänes. Jänes mitte jänku.

Meil siin juba mõni aeg tagasi juhtus õnnetus. Leena kukkus Oskari püssile peale ja püss läks katki. Samas taasavastas Oskar Untsakate sõdurilaulude plaadi. No ei saa seda lihtsalt kuulata, sest politruk passib põõsa taga ja kõik tulistavad, aga Oskaril pole püssi. Tal on ka üks püstol, aga “püstolit kasutavad reeturid ja kurjategijad”, et see ei kindlasti ei sobi. Arutasime siis mitmel õhtul ja möödunud nädalal otsustasime, et ostame uue püssi.

Laupäeval ja pühapäeval polnud aega ja nädala esimene pool on alati ülikiire. Pidime eile minema püssi ostma. Aga võta näpust, eile korjasime kogu vaba aja seda kotttooli sodi kokku ja leppisime siis kokku, et täna läheme otse lasteaiast ja ostame ära. Issile küll ei sobinud täna, millest oli kahju.
Oskar: Mul on kahju küll, et issi ei saa tulla, sest tema teab püssidest ikka päris palju. Aga ma arvan, et me saame ikka osta selle püssi.

Poes oli üpris vilets valik, aga kuna Oskar ei tahtnud kuuldagi ostu edasilükkamisest, siis ostsime ühe püssi ära. Ega tal viga kah pole ja sihik on hea. Ja isegi Leena leidis endale ühe mängu, mida ta soovis (tavaliselt ei taha Leena midagi. Ütleb, et millal me juba ära läheme).
Ostud tehtud ja koju. Oskar läks oma tuppa ja pani ukse lukku. Varsti kuulsime sõduri laule ja seda kuidas Oskar kaasa laulis ja püssi plõksutas.

Õhtul tahtsid lapsed oma uued asjad voodisse kaasa võtta. No kuulasime üks pool tundi seda plõksutamist ja mängiva Leena kilkeid. Otsustasime siiski asjad ära võtta, sest ega nii ikka magada ei saa. Oskarit võib veel keelata, et kui plõks tuleb, läheb püss voodist ära, aga Leena ei kuula sellist juttu kunagi. Ja siis pidid kõik oma asjad võrdsuse pärast ära panema.

Mõne aja pärast kutsus Oskar mind enda juurde.
Oskar: Emme eksju kõik asjad tohivad olla kaisuloomad. Kõik mänguasjad.
Mina: Jah tohivad küll.
O: Ma tahaks täna näitkes mingit pikka tokki kaissu võtta…

Hiljem…
Käisin lastele tekki panemas. No muidugi oli Oskaril püss kaisus.