Oskar ja Leena-Mai

Käisime talvel teatris Nukitsameest vaatamas. Vaheajal ringi kõndides nägime ühel tüdrukul seljas ilusat pontšot. Õigemini Leena nägi ja näitas mulle. See oli tõesti ilus. Leena arvas, et ta tahab endale ka pontšot. Lubasin talle teha.
Paari päeva pärast, kui Leena oli korduvalt mu lubadust meelde tuletanud, vaatasime kodus olevad lõngad üle. Aga seal ei olnud ühtegi sellist, mis oleks Leenale meeldinud.
Ta tahtis, et oleks: roosa ja kollane ja sinine võib ka olla, see meeldib Oskarile.
Lubasin vajalikud lõngad osta. Siis jäi Oskar haigeks ja ei saanud ma poodi minna. Aeg muudkui läks ja Leena ikka küsis vahepeal: Kas oled juba lõnga ostnud?
Eile siis viimaks sain lõngapoodi ja ostsin talle kollase, oranži ja sinise lõnga. Roosat ei olnud sobivast sordist. Õnneks ei olnud Leenal meeleski, et ta just roosat soovis. Ja ega ma vist ei olekski tahtnud roosat osta. Roosaga käivad tal sellised tujud peale, et vahel see meeldib talle, aga vahel on roosa jälle uüäka.
Hakkasin õhtul heegeldama. Leena seisis juures ja oli väga rahul. Õhtul tuli veel voodis välja küsima, et
Leena: Millal sa selle pontšo valmis saad?
Mina: No ma ei tea, kui aega on, teen ruttu valmis.
L: Aga siis peame Nukitsameest ka vaatama minema. Kas sa piletid ostsid juba?
M: Ei. Miks me peame?
L: Aga pontšoga minnakse ju taatrisse.