Oskar ja Leena-Mai

Käisime talvel teatris Nukitsameest vaatamas. Vaheajal ringi kõndides nägime ühel tüdrukul seljas ilusat pontšot. Õigemini Leena nägi ja näitas mulle. See oli tõesti ilus. Leena arvas, et ta tahab endale ka pontšot. Lubasin talle teha.
Paari päeva pärast, kui Leena oli korduvalt mu lubadust meelde tuletanud, vaatasime kodus olevad lõngad üle. Aga seal ei olnud ühtegi sellist, mis oleks Leenale meeldinud.
Ta tahtis, et oleks: roosa ja kollane ja sinine võib ka olla, see meeldib Oskarile.
Lubasin vajalikud lõngad osta. Siis jäi Oskar haigeks ja ei saanud ma poodi minna. Aeg muudkui läks ja Leena ikka küsis vahepeal: Kas oled juba lõnga ostnud?
Eile siis viimaks sain lõngapoodi ja ostsin talle kollase, oranži ja sinise lõnga. Roosat ei olnud sobivast sordist. Õnneks ei olnud Leenal meeleski, et ta just roosat soovis. Ja ega ma vist ei olekski tahtnud roosat osta. Roosaga käivad tal sellised tujud peale, et vahel see meeldib talle, aga vahel on roosa jälle uüäka.
Hakkasin õhtul heegeldama. Leena seisis juures ja oli väga rahul. Õhtul tuli veel voodis välja küsima, et
Leena: Millal sa selle pontšo valmis saad?
Mina: No ma ei tea, kui aega on, teen ruttu valmis.
L: Aga siis peame Nukitsameest ka vaatama minema. Kas sa piletid ostsid juba?
M: Ei. Miks me peame?
L: Aga pontšoga minnakse ju taatrisse.

Nonii! Läksin eile lastele lasteaeda järele ja juba aia tagant nägin, et Leena seisab keset liivakasti ja paneb kühvliga endale liiva pähe. Ja veel ja veel ja veel. Kui kohale jõudsin, siis ta hüüdis mulle: Emme vaata kui hästi vihma sajab.
Mis siin siis imestada, et kapuuts, käiseotsad, taskud (nii jope kui püksi taskud) on koju tulles liiva täis.

Liivaaeg kestab meil hilise sügiseni. Eriti hulluks läheb asi suvel, kui hakkame mereääres käima. Siis ei ole mitte ainult esikus liiv, vaid liiv on igal pool - vaiba peal, kus tõstetakse rannaasjad kotist välja, radikate all, kus kuivavad rannarätikud ja sealt levib liiv juba imekiirelt üle kogu korteri. Koristad ja koristad ja koristad ja ikka leiad liiva siit ja sealt.

Kui siis koju tulime palusin Oskaril käed ära pesta.
Mina: Oskar pese käed ära Leena juba pesi.
Oskar: Mina ka pesin.
M: Ei sa ei pesnud, vaata kui mustad nad on.
O: Miks ma pean mitu korda pesema! Ma juba lasteaias pesin, liivaga.

Lapsed on voodis.

Leena: Mina olen Õnnelik Jack.
Oskar: No ole.
L: Kevin ütleb, et hoopis tema on Õnnelik Jack.
O: Kuna see on minu film, siis mina otsustan. Ma olen ise kõik mereröövlid.
L: Kes siis mina olen?
O: Mitte keegi.
L: Ei, see on minu film ja mina otsustan.
O: Vait maarott!
L: Mina olen Õnnelik Jack.
O: Emme Leena ütles, et see on tema film.
Mina: Oskar jäta nüüd, jää magama.

L: Oskar mina olen Õnnelik Jack.
O: Ei!!! Mina olen kõik mereröövlid.
L: Kes siis emme on?
O: Emme võib näiteks Pikksõrm olla. Siis ta on minu sõber ja saab minuga igale poole kaasa tulla.
L: Aga issi, kes siis issi on?
O: Issi võib ka keegi olla. Ta on minu sõber ja võib minuga kaasa tulla.
L: Kes siis mina olen?
O: Sina oled mitte keegi.
L: Emme, mina olen väga kurb kui ma ei ole mitte keegi.

Mul hakkas juba Leenast kahju ja läksin ta juurde.
M (sosinal Leenale kõrva): Sina oled Õnnelik Jack ja minu sõber ja võid minuga kaasa tulla. Tss, see on saladus.
L: Ihiii, Oskar, see on saladus. Targem annab järel.
O: Ei! Mina olen targem…

Oskar ongi lugemise enamvähem selgeks saanud. Ta on küll väga visa oma õppimises. Teda ei tohtinud üldse aidata, siis kadus tal kohe isu ära. Pusis ja pusis ja nüüd saab sõnad juba päris kiirelt kokku. Lauseid ja jutte ta küll veel ei loe, aga sõnu loeb kõikjalt - ajalehe pealkirjast, raamatutest ja välireklaamidelt. Et tehniliselt on asi käes. Näib, et lugemine ise tundub talle nii tore, et vahendina ta seda esialgu tarvitada ei tarvitse. Eks ta harjub oma uue oskusega ja hakkab seda siis kasutama ka.
Leena ei saa aga üldse aru, milles probeem. Oskar ütleb mulle sõnu ja mina kiidan teda.

Leena: Mina oskan ka põh-üss öelda.
Mina: Mhmh.
Leena: Aga miks sa ei ütle väga tubli.
M: No oled oled tubli.
L: Tõh-mm ei ole üldse raske öelda. Miks siis Oskar ei saa aru? (Oskaril oli alguses raske taibata sulghäälikute lugemist). Mina küll saan. Tõh-mm. No ütle, et ma olen väga tubli.

Panin praegu just viimase osa laste maaloleku riietest kuivama ja ikka veel sai pesuresti alune põrand käbitükkidega kaetud. Võtsin ometi kõik käbid laste taskutest välja kui maalt ära hakkasime tulema. Kust neid küll nii palju tuleb? Taskutes küll ei olnud, kui pessu panin. Tundub, et kõik kätise veered jm kohad on neid täis. Huvitav küll, ega käbid ei ole liiv, mis ise riide voltidesse poeb.

Leena: Mina ükskord läksin metsa - ei seda ma ei taha rääkida.
Oota ma mõtlen, mida ma võiks rääkida. Emme, mis ma räägin?
Mina: No räägi oma päevast.
L: Mari tuli meile lasteaeda järgi ja viis meid oma koju. Me läksime Mari juurde, sest me pidime (ba)tuudi peal hüppama. Emme oli haige. Ja mina hüppasin ja hüppasin ja tuut läks katki. Ehee, kas oli lahe jutt.
Siis läksin Oskari kaissu.
Oskar: Ärge minust rääkige.

L: Siis me hakkasime sööma. Täna oli kartul ja liha ja kaste ja piim. Siis andis Mari mulle magustoitu ja Aimar aitas mul käsi pesta. Mina ütlesin Marile, eksju Aimar on väga tubli poiss. Pärast tõi Mari meid koju. Emme, eks kui me koju ei tule, oled sa väga kurb!

Rändrüütel ehitas endale Guahaara saarele pesa. Seal saare peal oli dzhungel ja rüütlit valvasid 25 000 inimsööjat, 25 kurja hunti ja 25 000 kuldne miljon (=121000100600005000070206540000) meduusi. Nad valvasid rüütlit, sest rüütel oli nad taltsutanud. Ja tiigrid ja lõvid ka valvasid ja siis veel 25 röövlit. Neile andis rüütel kulda. Rüütlit pidi valvama, sest sõjalaevad käisid tihti sellest saarest mööda - see oli ju avastatud saar!
Ühel päeval randus sinna üks kamp mereröövleid ja nad küsisid: kas siin kulda on?
Rüütel ütles, et võtke-võtke, terve saar on kulda täis. Kaevake-kaevake, aga ärge kõike ära kaevake, sest muidu ei jää elamiseks ruumi.
Oodake ma annan teile ühe asja, mis peab varanduse otsimisel abiks olema.

Ja nüüd ma laulan ühe väga lühikese mereröövli laulu:

Surnukirstul 15 meest
Oh hoirassaa ja pudel rummi
Ja siis läksid mereröövlid Tortugasse
Ja läksid üle maa
Tuult purjedesse, tuult purjedesse, tuult purjedesse hüüdis kapten
Ta hüüdis sellepärast et
See oli tema kamp
Kariibimerelt nad tuli
ja nad lõpatasid Kariibimerel
Vahe jätkub pim-pom
oh hoirassaa ja pudel rummi…

Ükskord väga ammu elas üks rändrüütel. See oli kaheksasada aastat tagasi. Tal ei olnud sõjaväge, ainult hobune, mõõk ja raudrüü. Rändrüütel käis paljudes sõdades.
Ja siis ükskord olid rändrüütli vaenlasteks viikingid, esimesed piraadid. Ühel päeval kohtas ta viikingi kaptenit ja tuli suur sõda. Ja siis läks rüütel Põhja-Ameerikasse ja sealt edasi Austraaliasse ja sealt edasi Venemaale ja Indiasse. Ja Kolumbus avastas Ameerika…
(Mina: See oli palju hiljem.
Oskar: Ja ma teeaan…
M: Ei sa tea.
O: No sa ise praegu ju ütlesid.)

Ja siis läks rüütel täiesti üle maa. Ja sellepärast kutsutigi teda rändrüütliks. Ja siis läksid viikingid suurtest mägedest üle. Nüüd algab kõige karmin osa, nüüd algab lahing. Lahing kestis kaua (kõh-a-u-a - oh õigesti kirjutasid).
Viikingid võitlesid kahe relvaga, aga rändrüütel ühe relvaga. Ta ise ei saanud üldse pihta, sest tal oli raudrüü seljas. Ta oli hobuse selga kleebitud, sellepärast oligi ta metsik rüütel ja ta pidi igale poole minema hobusega, isegi kuninga ette ja ta ei sunrud kunagi, sest ta oli ju raudrüüs. Ja hobune ka ei surnud kunagi, ei hobune suri, aga rüütlist kuulete siis edasi, kui hobune ära suri.
Edasi läks rüütel jälle Põhja-Ameerikasse. Piisonite juurde. Siis läks see rüütel juba Lõunamaale ja siis Hiiumaale ja ükskord läks salaja turniirile ja sai seal auhinna, sai rikkaks, aga hobune sai surma. Nüüd oli ta rikas ja sai omale meeskonna. Ja siis läks ta ülehomme Guahaarasse, kus on inimsööjad.

Leena: Mina ükskord läksin ujuma. Ah, seda ma ei taha rääkida.
Nõid ükskord, ah, see on nii kole lugu.
Räägin kuidas Mäks kutsutakse jooksma.
Mina: Noh, kuidas kutsutakse?
L: Panu, valmis olla, Mäks!
L: Kuidas Judyt kutustakse jooksma?
M: Mh?
L: Valmis olla Judy! Mina olen Milo ja võin seda beebile ka rääkida. Beebi on näitkes Leena.
Kuidas kutsutakse Mäks?
M: Tähelepanu, valmis olla, Mäks!
L: Ei, Mina pean ütlema! Kuidas kutsutakse Mäks?
M: No ütle?
L: Valmis olla Mäks, valmis olla Bella, valmis olla Judy, valmis olla Jake … Emme mina olen Viss, sest mul on loosa saama (pidzhaama) ka.
Kirjuta kuidas me teeme, et me jookseme hästi suure tiiruga, valmis olla Mäks!

… ja Leena jookseb minema.

Hommikupoolik möödus laste mõõkadega vehkimise tähe all. Oskar on Leena täiesti välja õpetanud, isegi nii, et Leena saab Oskari põgenema. Leena on väike, ei oska karta ja läheb nö otse peale. Ja nad vehklevad ja vehklevad. Issi ka vehkleb vahel. Oskar siis kehtestas reeglid: minu toas on minu kindlus ja issi, sinu kindlus on elutoas ja mina pean sinu kindlusesse tungima ja sina jälle minu. Issi aeti kiiresti hingetuks ja turniir jätkus jälle Leenat vehklema meelitades ja siis Leena eest plehku pannes.

Oskar: Leena kui sa maha kukud siis sa kaotad.
Leena: Ma üldse ei kuku kunagi maailmas.
O: No näed sa kukkusid.
L: Ahahaaaaa.
O: Nüüd kukkusin mina, nüüd võid mind lüüa.
L: Hmmm.
O: Nüüd sa ei tohi mind lüüa.
L: Miks ei tohi?
O: Aga nüüd tohib.
L: Nii ei tohi lüüa. Emme kas sa piima ja pasteeti ostad?
O: Löö ikka Leena, sa kindlasti võidad.
L: Torka mulle jalasse, aaa nii kõdi on ihihiii. Oskar teeme Roka mängu.
O: Mina ei taha Robkat ja Susi-Suusit mängida.
L (madala häälega): Roka tuleb, Roka tuleb.
O: Ei.
L: Siis ma enam ei võitle suga.
O: No olgu ühe korra teeme ja siis sa vehkled edasi.
L: No olgu.
O: Emme meil on selline mäng, et Leena on Robka ja mina olen Susi-Suusi ja ma kihutan autoga ja püüan Leena kinni.

L (mõne aja pärast): Oeh, ma enam ei jõua. Las ma istun siin, ma pean ennast kraapima. Emme mul selg sügeleb, ma tahan kreemi.

Nii see mäng käis kuni Leena ära väsis.

Õhtu poole käisime surnuaial hauda korrastamas. Lastele meeldib üliväga koos meiega töötada. Paraku ei tule seda väga tihti ette, kuna meie töö on arvuti taga. Maal siiski ühtteist tehakse koos, kus lapsed saavad osaleda. Ega see kauaks vist nii ei jää. Oma lapsepõlvest mäletan, kuidas üritasime tööde juurest võimalikult kiiresti minema pääseda, et teistega mängida. Aga see oli juba kooliajal.

Kevad on käes. Ka Tallinnas. Siiski oli surnuaias üks umbes 30 cm suurune lapike lund. Leena astus sinna peale ja kukkus pikali – libe. Ise ütles, et suusatas.

Mina: Lapsed tulge hambaid pesema.
Lapsed: Jah kohe.
M: No kus te jäite.
Oskar: Emme oota, ma pean selle raamatu ära vaatama.
M: Tulge nüüd.
Lapsed: Kohe tuleme.

Mõne aja pärast lähen võtan mõlemal käest kinni ja alles siis saame pesema.

Kohe on üks tõesti mitmetähenduslik sõna. Kohe võib alati öelda - siis kui mõeldakse viie minuti pärast või poole tunni pärast, aga kohe võib öelda ka siis, kui ei kavatseta üldse midagi teha.

M: Hakkame tuba koristama
Lapsed: Kohe
M: Noh hakkame siis, mina ei pea üksi koristama.
O: Ma ei viitsi…
Leena: Mina küll ei hakka koristama.

Peaaegu kõik asjad on kohe – kohe tuleme, kohe paneme, kohe hakkame, kohe teeme… Aga elu käib ikka omasoodu. Tegelikult pole selle üle vaja imestada. Eks sõnade tähendus õpitakse suurtelt.

Oskar: Emme loe mulle.
Mina: Jah, kui ma nõud ära pesen.
O: Noh, loe nüüd, sa pesid nõud ära.
M: Jah kohe.
O: No loe nüüd, sa ei pidanud pesu kuivama riputama.
M: Kohe, ma ainult selle teen veel ära.
O: No kunas see kohe siis on?

Keegi ei tea millal on kohe…

Lasteaias kogu aeg kiidetakse, et Oskar ja Leena on tublid ja panevad ise riidesse. No mina sellest küll aru ei saa. Riidesse saadakse kiiresti ainult siis, kui on mõni tingimus - et kui olete riides hakkame midagi huvitavat tegema. Tavalisel hommikul ma küll ei jõua ära oodata, millal lapsed riidesse saavad. Püüan nad ikka kinni ja topin kordamööda riidesse. Kui lasteaeda minekut pole, siis käiksid nad poole päevani pidzhaamaga. Oskar ütleb, et pidzhaama on kõige mõnusam riietus. Ma pean siis seisma kõrval ja kamandama, neid millegagi meelitama või nad ise riidesse toppima.

Mina: Oskar pane riidesse, näed riided on siin.
Oskar: Jah, kohe.
Ja riputab end narivoodi külge.

M: Oskar, sa pidid riidesse panema!
O: Ma ju panen!
M: Näed püksid. No pane-pane, mis sa venitad.
O: Emme sa ei saa aru. Ma ju panen juba.
Ja saabki püksid jalga.

M: Näed siin on su pluus. Pane selga.
O: Kus ma ei näe, ah siin, no anna ma siis panen.

Lähen kööki nõusid pesema ja tulen tagasi umbes veerand tunni pärast. Oskar on ikka veel paljas ja vaatab raamatut.
M: Oskar, sa polegi riides.
O: Kohe panen, ma ei saa ju nii kiiresti.

Ja tõesti paneb. Ja ongi riides!

Ei tea, millal muutub riidepanemine iseenesestmõistetavaks.

Kui Leena oli veel kaks, siis sai ta väga kiiresti riidesse. Ta oli riides tavaliselt enne seda, kui meie üles tõusime. Alati polnud küll kõik õieti selga sattunud, aga enamvähem siiski. Aga nüüd on Leena ka juba suure-lapselikult lohe.

Mina: Oskar pane kohe sokid jalga.
Oskar: Jah, emme.

Ja panigi:

Meie käisime maal. Olid pühad ja haigused ja mina käisin mandleid lõikamas. Oli pikk puhkus. Lapsed said lõpmatuseni väljas joosta. Isegi nii palju, et Leena ütles ühel õhtul magama minnes:
Emme ma ei ole homme kogu aeg õues.
Mina: Miks?
Leena: Sul on kurb.

Tegelikult ei olnud mul väga kurb. Oli päris tore raamatut lugeda ja aknast välja vaadata, kuidas lapsed Kustiga ümber maja ringi jooksevad. Kõike mängiti Kustiga, eriti aga jalgpalli. Ja muul ajal istus Kusti kogu aeg laste juures.

Kui ma käisin korra õues jalutamas ja tegin Leenale suure kiiguga suurt hoogu, oli Kusti väga ärevil ja nügis mind ninaga, sest ei saanud aru, kas see ikka meeldib Leenale. Kui lapsed tuppa tulid ja ma ütlesin, et oi-oi teil on koera hais juures, ütles Oskar, et tema meelest ei ole see koera hais vaid koeral on hoopis lõhn.

Oskar sai lõputult mõõgaga vehelda (neid tehti talle ta pideval pealekäimisel mitu - peaaegu iga täiskasvanu sai mõne relva meisterdada). Oskari vastane oli kiik. Kiik läks just parasjagu eest ära ja tuli tagasi. Ühel päeval käis üks naabripoiss, kes käib juba koolis ka Oskariga vehklemas. Siis leidis Oskar, et see oli tema elu kõige toredam päev.

Munavärvimine oli väga hoogne ja tulemuslik nagu tavaliselt. Mäletan kui värvisime Oskariga esimest korda mune. Oskar oli siis talvel saanud kaks. Olen Oskari päevikusse kirjutanud: Eile värvisime mune. Reet käis meil ja oli üpris metsik hommikupoolik. Enne kui meie Reedaga laua taha jõudsime, oli Oskaril juba neli muna värvitud ja kaks ära lõhutud. Kuigi ma kogu aeg ütlesin, et Ossi oota oota, ära üksi tee, teeme koos.
Sel korral käis ka lastel värvimine kiirelt. Suuremad lapsed Meeri ja Oskar viskasid ühe muna teise järel värvimise vabrikust välja. Leena ikka nikerdas pisut.

Mune oli tõesti palju ja ilusaid. Tahtsime siis sööma ka hakata, aga lapsed leidsid, et nende tehtud mune ei tohi süü ka. Õnneks oli mune tõesti palju ja varsti unustasid nad millised on täpselt nende omad. Nüüdseks on igal juhul kõik peale ühe muna otsas (aga võibolla on vanaema ja vanaisa selle ka juba ära söönud. Me pidime selle kaasa võtma, aga unustasime maha).

Ahjaa veel pühadest. Meil käis lapsena jänes mune toomas. Tõi korviga ukse taha. Küll ma mõtlesin, et kuidas ta saab hüpata, kui korv käes ja üldse tundus see kummaline. Meie lastele tõi jänes munad metsa äärde ja peitis pohlavarte vahele ära. Ja lapsed siis otsisid ja jooksid veel metsagi, et ehk on sealgi veel mõni muna. Õnneks ei taibanud Kusti hakata mune otsima. Muidu ei oleks lapsed midagi leidnud.

Ja kevad. Kortslehed ja nurmenukud on juba imepisikesed lehed välja ajanud. Lumikellukesed muidugi õitsevad. Ilmad on küll veel jahedad. Võiks soojem olla. Tõsine tegu oli laste riide panemine: külm - palav - külm - palav jne.

Mina: Me peame selle närtsinud nartsissi maale vanaema juurde viima, et vanaema selle ära istutaks.
Leena: Kas vanaema istub siis sellele päriselt ka peale?

Mul on uus arvuti, kus on mõned uued mängud. Lapsi erutas see üpriski. Vaatasime üht ja teist, aga kuna ma ei viitsinud süveneda, siis ega nad neist uutest mängudest aru ei saanud (ma ainult osasid neile näitasin) ja tõsiselt paelus neid peamiselt ikka siia-sinna läbi linna. Selle süsteem selga ja lihte. Ja uskumatu, aga see on tõesti õpetlik. Leena seisab ka päriselus tee ääres ja vaatab kahele poole: „Kui nii teed, siis läheb roheline tuli põlema ja laps on tubli! Sa pead vaatama, kas auto ei tule.“ Ja Oskar saab ka vähehaavale liiklusesüsteemist aru. Ikka ma imestan, mida nad kõike ei taipa. Ei tule kõige pealegi, mida on vaja seletada. Omaarust läheme alati õieti üle tee, aga Oskar ei olnud siiski süsteemi tabanud, et ainult ülekäigurada või valgusfoor on õige. Nüüd siis teab!
Hirmsasti tahavad mängida seda mängu. Aga ma olen öelnud, et kui kaklema hakkavad, siis panen arvuti lukku ja kui kokku leppida ei suuda, siis keegi ei saa mängida.
Oskar: Leena, lepime kokku!
Leena: No lepime, aga mida me lepime?
O: Et mina tohin politseimängu mängida.
L: Aga, mis mina siis teen? Mina tahan ka politseimängu mängida?
O: No lepime, et kui mina mängin arvutit, siis sina võid kassetti vaadata.
L: Aga emme ei luba…

No mis mul üle jääb, ikka lõpuks luban. Leena vaatab oma jõulupidu ja tantsib ja laulab, aga lõpuks kükitab ikka Oskari selja taga tooli peal ja küünitab klahve vajutada.
Silmaarst ütleb, et 45 minutit ja siis paus. Nii teemegi. 45 minutit ja siis arvuti lukku. Tegelikult on see hea võimalus. Ei pea lõputult kauplema, et tule ära ja rohkem ei tohi minna. Panen lukku ja rahu majas! (Kui ma veel lapsevanem ei olnud, oleks selline käitumine tundunud absurdsena, et ei saa nüüd lapsest jagu. Nüüd aga nähes kui kiiresti kõik olukorrad ja harjumused muutuvad, pole pisiasjad enam olulised – tore kui saab ilma tülita väikese asja korda).