Lirts-lärts kevad
Saatsin lapsed täna lasteaeda ikka veel talvesaabastega. Ei tea küll, mis mul arus oli. Ega nende saapad kohe esimest niiskust läbi ei lase ja mõtlesin vist, et ega nad õue ei lähe, et lasteaia aed meenutab rohkem järve kui lasteaiaõue.
Läksin neile siis õhtul järele ja vaatasin, et oi kui tore kevad ja mõnus vesine ilm. Kahju, et nad välja ei saanud.
Lasteaias selgus, et nad olid väljas käinud küll ja olid tõesti tilkunud tuppa tulles. Leena saapad olid kuivad, Oskaril märjad.
Meie kodu on lasteaia lähedal, et isegi märjalt tulles pole külmetamise ohtu. Siiski rääkisin lasteaias lastele, et väljas on väga märg ja tuleb olla ettevaatlik, et vette ei astu, sest teil pole kummikuid jalas.
Muidugi oli väljas niiiiiii märg, et mõlema lapse esimene käik oli vette (kuhu siis mujale). Ja mis siis enam. Edasi ikka vette ja vette…. Ei saa neid ju veest kätte ka, sest ei taha jalgu märjaks teha. Ja eks see loikudes lirts-lärtsutamine käib kevade juurde.
Trepi peal läksime Oskariga üles ja Leena venis ja sekeldas nagu tavaliselt meil sabas. Kui üles jõudsin kuulsin Leenat umbes kolmandal korrusel pobisemas, et jalad on märjad, võtan saapad ära. Võttiski ja nüüd on trepikojas väikeste varvaste jäljed, mis läbi märgade sukapükste trepile joonistusid.
Ongi kevad!