Oskar ja Leena-Mai

No nii, ongi käes. Märjad jalad ja vesine maailm on vesiseks muutnud ka meie väikese Leena nina. Õnneks tunneb ta ennast hästi ja on rõõmus. Aga nina on ikka täiesti vesine. Köhab ka.
Sel puhul meenub lapsepõlvest üks luuletuse katke (autorit ei mäleta).
… ainult üht ei lasta õue
tema seisab kurvalt vakka
vaatab teisi akna takka
kevadet see laps nii soovis
et veel eile samas hoovis
suuga sulatada proovis
suurt ja kanget
lumehange…
Homme on meil sama lugu - õue ei saa! Ja paraku ei saa täna ka lastele jäätist anda.

Leenal on viimasel ajal uus mõte-mäng-probleem. Ta leiab, et tema on Mõmmi emme. Enamasti toimetab ta selle mõtte järgi, aga öösel võib nt. nutuga üles ärgata ja hüüda: mina Mõmmi emme! Aga võib ka äkki keset päeva väga vinguva häälega sama hüüda. Ei tea küll, mis see tähendab. Ta ei taha sel teemal rääkida ka.

Ja nüüd sajab vihma lausa ladinal, see on lume viimane õhtu.

Oskar mängib arvutit ja Leena läheb ta juurde, istub Oskari tooli serva peale.

Leena: Kas see on roosa?
Oskar: See ei ole roosa, see on lilla.
L: Mis see seal all on?
O: …
L: Mis sa siin mängid?
O: Mängin, mis mängin.
L: Sa mängid enda brauseripõhiseid mänge.
O: No näed, sa ju tead, mis sa siis küsid?
L: Ma ise ka ei tea, mis ma tean.

Saatsin lapsed täna lasteaeda ikka veel talvesaabastega. Ei tea küll, mis mul arus oli. Ega nende saapad kohe esimest niiskust läbi ei lase ja mõtlesin vist, et ega nad õue ei lähe, et lasteaia aed meenutab rohkem järve kui lasteaiaõue.
Läksin neile siis õhtul järele ja vaatasin, et oi kui tore kevad ja mõnus vesine ilm. Kahju, et nad välja ei saanud.
Lasteaias selgus, et nad olid väljas käinud küll ja olid tõesti tilkunud tuppa tulles. Leena saapad olid kuivad, Oskaril märjad.
Meie kodu on lasteaia lähedal, et isegi märjalt tulles pole külmetamise ohtu. Siiski rääkisin lasteaias lastele, et väljas on väga märg ja tuleb olla ettevaatlik, et vette ei astu, sest teil pole kummikuid jalas.
Muidugi oli väljas niiiiiii märg, et mõlema lapse esimene käik oli vette (kuhu siis mujale). Ja mis siis enam. Edasi ikka vette ja vette…. Ei saa neid ju veest kätte ka, sest ei taha jalgu märjaks teha. Ja eks see loikudes lirts-lärtsutamine käib kevade juurde.
Trepi peal läksime Oskariga üles ja Leena venis ja sekeldas nagu tavaliselt meil sabas. Kui üles jõudsin kuulsin Leenat umbes kolmandal korrusel pobisemas, et jalad on märjad, võtan saapad ära. Võttiski ja nüüd on trepikojas väikeste varvaste jäljed, mis läbi märgade sukapükste trepile joonistusid.
Ongi kevad!

Istun arvuti taga ja üritan korraks süveneda, et läbi vaadata üks kirjanduse nimekiri. Ütlen Oskarile, et las ma natuke teen oma tööd ja sina ära sega mind. Oskar ütleb, et ma ei saagi temaga rääkida.

Oskar: Kui sa tahad minuga rääkida, siis sa saad seada ainult siis teha, kui ma olen näoga sinu poole (keerutab põrandal).
Mina: Ma ei taha sinuga rääkida.
O: No näed, juba rääkisid.
M: Hmh.
O: No mis sa veel tahad rääkida?
M: Ma ei taha rääkida.
O: No näed jälle tahtsid rääkida.
M: Ei!
O: Kas sul tuleb nutt peale?
M: Ei!!! Mul ei tule nutt peale
O: No näed, jälle tahtsid rääkida….

Koristamine on kõige hullem töö. Kuna see on ainus töö, mis on reeglina kohustuseks mõlemale lapsele. Paraku täidetakse see kohus ainult kui mina kõrval seisan või veel parem, koos nendega koristan. No ei oska ma sundida lapsi koristama nagu normaalne oleks, et mina koristan muu ja lapsed oma toa. Meil käib nii, et mina koristan muu ja siis koos lastega nende toa. Eks nad on ju väikesed ka ja mul olekski ise üksi kergem koristada, aga mingi pedagoogiline lind käseb mul neid ikka kaasata.
Panen siis täna kirja meie koristamise epopöa.

Kell on 12.31 ja laste tuba on kohutavalt segi. Lapsed kaklevad Oskari rüütli kilbi pärast ja ka suure toa põrand on laste asjadega kaetud.
Punkt nr. 1 korjata lasteasjad kokku ja viia lastetuppa.
Mina: No nüüd kõik tööle. Kõik hakkavad lasteasju laste tuppa viima.
Oskar: Mina ei hakka!
Mina: Hakkad küll!

Nüüd on kell 12.52 ja kõik lasteasjad on lastetuppa viidud. Seal on veelgi suurem segadus. Hakkame seda sorteerima.

Kell on 13.48 ja Oskar ütleb, et tema enam ei jõua. Ta ei taha enam ühtegi paberitükikest ära visata, ega ühtegi legotükki legokarpi panna. Leena on juba ammu loobunud ja lõikab oma karvastel mänguasjadel, mis koristamise käigus talle kätte on sattunud, juukseid. Võtan talt käärid ära ja tõmban laste voodi seinast eemale. Kõik tormavad innukalt ligi, et vooditagust sorteerida. Oskar toob kohale tolmuimeja.

14.04. On lapsed vaikselt oma laua taga. Nad on leidnud ühe musta värvipaberi ja lõikavad seda väikesteks tükikesteks. Õnneks on mul tolmuimeja töös ja saan kõik laiali lennanud tükid kokku koguda.

Kell on 14.14 ja koristamine on lõpetatud, lastetuba on täiesti korras. Kuigi riiulit ja mänguasjakasti seekord läbi sorteerida ei jõudnud.
Põrand on veel pesta, aga see jääb peale lõunaks, sest Leenal tuli une aeg ja kõhud on ka kõigil tühjad. Võibolla jõuan isegi aknad ära pesta. Kevad ju käes.
Oskar ütleb, et ta on näljast nõrkemas ja ei taha isegi klaaskuulimängu mängida. Ruttu siis süüa tegema!

Täna sajab vihma. Hakkab lõpule jõudma see lumerohke talv. Kõik sulab…

Nüüd siis räägib Leena oma mänguasjadest.

Leena: Mul on mõmmi, putukas, ratas, lammas ja kõik.
Ma tahaksin endale arvutit ja pesumasinat.
Milleks?
Leena: Et ma saaks pesta pesumasinaga.
Millega sulle meeldib mängida?
Leena: Mulle meeldib paber, käärid ja pliiatsid. Mulle meeldib oma toas olla ja mängida mõmmiga. Teen mõmmiga trikki.
Mul on Jetta, Tille ja Lissi. Ma mängin nendega kodu. Võtan pliidi ja hakkan nendele süüa tegema. Siis ma koputan uksele, siis mõmmi teeb mulle ukse lahti.
Siis on mul käru ka. Ma panen nuku istuma ja hakkan teda kärutama. Siis ma jooksen nii kiiresti. Siis läheme Jetta, Tille ja mõlemadega tuttu ja panen nendele teki peale.
Oskar: Mina olen ka nukk, sest Leena veab mind kärus. Kui ma panen jalad maha, siis see tähendab, et peata kinni.
Leena: Mina oskan veel torni teha ja jalgpalli mängida. Ja platedega…
Oskar: Platedega saab ehitada. Ükskord ma jooksin hästi kiiresti ja hüppasin järjest kõrgemale.
Leena: Mul on palju suuri platesid. Ja mina ehitan nendega.

Ja nüüd jooksid mõlemad lapsed platedega mängima. Need on poroloonist tahvlid (50×50cm), millel on riie ümber. Neist saab ehitada ja need saab “matiks” laduda, et kukerpallitada. Praegu tegid Oskar ja Leena platedest viis madalat torni ja hakkasid tornilt tornile hüppama.
Oskar: Oota Leena, vaata kuidas ma teen. Ma ei oska järsult pöörata (tornid on pandud nurga kujuliselt). No vaata. Oota praegu ei tohi. Ma parandan ära, mis katki läks. Leena mine tagasi. Ma lähen enne. Noh Leena nüüd hüppa siia ja nüüd siia ja nüüd hüppa siia. Ja nüüd tule jooksuga siia tagasi. Minu kord. Leena sinu kord ei ole. Ma saan veel ühe korra, sest mul ei läinud ilusti. Oota Leena praegu ei saa. Sa saad siis kui ma olen ära teind. Nüüd sina Leena. Oota, anna mulle käsi. Vaata nüüd hüppad siia ja nüüd siia…

Täna on mitmel pool räägitud mänguasjadest. Räägime siis meiegi.

Kui meie olime väikesed, olid meil mänguasjad mänguasjade kastis ja me ei mänginud nendega kunagi. Kallasime kasti vahel kummuli ja tegelesime edasi muuga. Ema utsitas vahel mõnda asja ära viskama, aga siis tundus, et just sellega tahan ma väga mängida, isegi kui asi oli katki.
Kui ma juba suur olin, siis vaatasin tuttavate laste elu ja õudust tekitas see asjauputus. LÕPUTU!
Kui meil sündis laps, siis ei ostnud me talle ühtegi mänguasja. Ja teistel ka ei lubanud osta. Tõin oma õe käest kolm neli kõrinat ja neidki ei läinud vaja. Ja tegin ise mõned nukud.
Kui meie laps sai aastaseks, siis ostsime talle ühe rongi - see oli esimene mänguasi, mis me talle ise ostsime. Kuigi selleks ajaks oli talle kogunenud juba väikese kasti jagu mänguasju. Aga tema eelistas neile ikka veel kilekotte, karpe ja kõiksuguseid majapidamisriistu. Nt. kõndis ta nädalapäevad puukauss ja puulusikas käes ja tagus trummi. See oli tore trumm, mis oma maheda häälega ei häirinud kedagi
Eks siis mingil ajal hakkas ta ka mänguasjadega mängima ja neid hakkas meie koju rohkem tulema.

Kui Oskar läks kolme pooleselt peale suve uuesti lasteaeda, siis hakkasid tulema esimesed soovid ja nuiamised.
Leena teatas eile esimest korda, et ta tahab beeni booni st siis Babyborn. See on tema esimene konkreetne soov. Senini on tema tahtmised piirdunud juba olemasolevaga. Imelikul kombel ei teki tal ka poes suuremaid soove. Ega me palju mänguasjapoes ei käi, aga vahel lähen lastega poodi ja lasen neil mõlemal mõistlikkuse piires mõne asja valida. Leena tahab küll kõike katsuda ja vaadata, aga endale ei oska midagi tahta. Ütleb: osta mulle midagi.
Kindlad ja kirglikud soovid tekivad siiani ainult Oskaril. Need asjad, mille saamine on olnud “elu küsimus”, on ta ka enamasti saanud, isegi ninjakilpkonna, kellega ta küll eriti ei mänginud. Ja püssi. Sellel olin küll väga vastu, aga kui kõigist mänguasjadest hakkas saama püss, siis läksime poodi ja ostsime ise talle püssi. Uhke püssi. Mispeale said teised mänguasjad oma mängud tagasi.

Lastel on mänguasjakast ja mänguasjariiul. Riiulil on raamatud ja mängud ja klotsikarp jms. Mänguasjakastis on kõik ülejäänu. Lastele meeldib seda välja kallata ja siis vedelema jätta. Nad ei mängi nende asjadega.

Lugesin Oskarile selle jutu ette ja palusin tal selle kohta arvata.

Oskar: Kui me mänguasjakasti välja kallame, siis on nii lahe, nagu oleks suurtükk plahvatanud. Aga mängida nende asjadega ei taha, seal on titemänguasjad. Mõnikord satub sinna mõni lahe asi ja siis me kallame selle välja ja leiame ta üles ja võtame välja, aga see muutub kohe igavaks.
Aga kui mulle mõni uus asi ostetakse, siis see on küll lahe, aga varsti muutub see igavaks ja ma tahaks selle ära visata, eriti kui see katki on läinud. Püssi ma küll ei taha ära visata, sest see on nii lahe mänguasi.
Mul on puudu veel kuulipilduja ja granaat, siis ma rohkem sõjaasju ei taha. Aga oota, ma pean veel järele mõtlema. Ahjaa, püssi tahan ka uut, sest see vana on natuke katki. Jah, nüüd on kokku kolm asja.

Millega sa mängid?
Oskar: Ma mängin legoga ja püssiga. Aga kui mul oleks puusõdurid, saaksin neid tulistada, sest igav on mittemidagi tulistada. Rüütliloss mind tüütab. Mulle meeldivad suuremad asjad, aga need rüütlid on liiga väikesed, neid peab püsti tõstma. Mulle ei meeldi neid liigutada, ma tüdinen ära. Mõnikord mängin ma nendega Pärsiamaa kuningaid. Neil on niisugused võluhobused, kes saavad isegi üle müüri hüpata ja Pärsiamaa kuningad saavad siis inimesi pikali paisata. Mulle meeldivad sõjamängud.
Varem mängisin arstiasjadega. Mängisin, et ma olin sõjaarst, aga see tüütas mind ära.
Siis oli mul mereröövlilaev, te kinkisite selle mulle sünnipäevaks ja pardal oli 15 meest. Kui on kolm ja kolm tuleb juurde on kokku 15. Ja mul oli papagoi ka, aga see kadus ära. See oli nii lahe laev. Aga sealt kadusid asjad ära ja läksid katki. Ma leian vahel ühtteist ja nad lamavad maas, aga ma ei pea neist lugu, vaid jätan lamama ja kui teinekord otsin, siis jälle ei leia.
Ma tahaks uut laeva, sest mulle meeldivad laevad. Aga muu on mul kõik olemas.

Niipalju siis Oskari mänguasjadest. Leena asjadest räägime homme.

Ahjaa, pärast käskis Oskar veel kirjutada, et täna õhtul olid kõige paremad mänguasjad issi jalad. Vot siis ja patareisid ka pole vaja.

Minu lemmikmäng on panna mõmmi tuttu ja anda talle süüa. Siis ma võtan kannuga vett ja valan tassi ja siis valan teise tassi ja siis joodan teda. Aga ta ei joo, ma joon ise ja Oskar ka joob. Ja siis ma keedan mõmmile süüa, võtan selle ja selle (võtab panni ja pannilabida). Aga kes siis isa on?
Aga siis ma pean minema lennuki peale ja võtan mõmmi kaasa ja panen ta lennuki peal tuttu. Aga pärast ma tulen lennukiga jälle koju ja siis ma jooksen koos mõmmiga lasteaeda. Aga ma jooksen nii kiiresti, et vihma hakkab sadama.

Minu lemmikmäng on mõõgavõitlus. Mulle meeldib kapten Mõõkhammas ja Õnnelik Jack, kes võitlesid mõõkadega. Siis mulle meeldivad rüütlid ka, sest nad võitlevad kogu aeg. Rüütlitel on veel hobused, odad, kilbid raudrüüd…
Aga mul ei ole kellegagi mõõkadega võidelda. Leena ei võitle ju. Või tähendab ta võitleb küll, aga ta ei oska kõiki neid võtteid teha, mis issi mulle näitas. Issi näitas mulle kõik mõõgavõitluse asendid ära ja ma jätsin need meelde. Aga Leena hoiab mõõka ainult ühe koha peal.

Leena sai mõniaeg tagasi oma täditütrelt ühe ilusa teksakleidi. Proovisime seda selga. Mulle meeldis ja oli ilusti paras. Läks Leena siis peegli ette ja… karjatas A!!! “Ei ma ei pane seda selga!!!” Püüdisn pisut tulutult veenda, aga lõin käega ja panin kleidi kappi, et äkki tuleb mõni tüdruk külla ja saame talle anda. Kusjuures Oskar ka arvas, et see ei kõlba???
Täna hommikul tuli aga Leena selle kleidiga ja tahtis selga panna. Lisas veel, et ta hakkab seda kleiti igapäev kandma. “A-la-ti!”. - no näed siis, trendid muutuvad.
Aga see teema on meil täiesti tüdrukute teema, Oskar isegi ei märka, mis tal seljas on.

Mina armastan kõige rohkem “Aarete saart”. Emme meelest on see väga tobe raamat. Aga seal toimub nii palju huvitavat. Minu lemmik on Arturi sünd ja seal on üks suur must koer ja sellel mustal koeral on mõõk ja kõik on kuldne ja väga uhke! Aga lõpuks on ta vangis, aga ma ei tee sellest välja ja ma kujutlen, et hoopis teine mees on vangis.

Veel meeldivad mulle Aleksander Suur. Robin Hood.
Noh pane nüüd blogisse üles. Ei ma ei ütle rohkem raamatuid ja ei peagi ütlema, sest see on minu blogi.

Eile läksin lasteaeda lastele järgi ja nad tormasid tohutu kisa ja naeruga mulle vastu. Seletasid üksteise võidu, kuidas neil oli nii naljakas muusikatund ja kuidas nad rikkusid selle ära. Ma ei saanud midagi sellest kisast aru ja rõõmu põhjus tundus ka kummaline. Palusin Oskaril seda mulle selgitada ja see selgitamine tekitas neis jälle ülevoolavat rõõmu.

Oskar: Hommikul olime me poistega küll väga tublid ja kasvaja Raili ütles, et ta võib meile kommi anda, aga tüdrukutele ei anna.
Kui me läksime muusikatundi, ütles tädi Ene, et kas teil on pillilugu meeles ja poisteorkester oli kohe ülesrivistatud. Siis hakkasime laulma. Kui tüdrukud hakkasid laulma, siis oli nii naljakas. Tüdrukud laulsid „kõigil tore meel“, aga poisid laulsid „kõigil tore mees“. Ja see oli nii naljakas. Hähähäääähihihiii (kõik naeravad).
Ja siis Ene jutustas meile juttu. Ta rääkis neljast haldjast ja üks väike tüdruk läks metsa, sest üks mõisaproua oli käskinud tal talvel lumikellukesi otsida, aga kust leida neid talvel, kust!
Ja siis me jõudsime juulikuusse ja siis hakkavad ju kõik jahil käima.
Ja klaver ja flööt ja saksofon tegid meile muusikat. Me kuulame iga päev ühe kuu. Tuleb kolm pala ja üks naine räägib lugu.
Me katkestasime selle ära, sest see oli nii tobe. Jutt ei olnud tobe, aga muusikatund oli tobe, sest kogu aeg pidi istuma, tantsima, laulma, aga mina tahan hoopis möllata, karjuda…
Aga siis me väsisime nii ära, et me läksime kohe peale muusikatundi voodisse.

Saan aru, et lapsed olid muusikatunnis nii üleannetud, et muusikakasvataja lõpetas tunni varem ära. Ja kogu see lugu tundub nii Leenale kui Oskarile vapustavalt naljakas. No mind küll naerma ei aja. Hoopiski ei tahaks ma olla muusikakasvataja tädi Ene asemel. Viieaastaseid on pea võimatu ohjeldada, kui neil naer peale tuleb. Tegelikult meeldib tädi Ene ja muusikatund lastele väga, aga … noh, päevad ei ole vennad. Eks lahkuv talv ja saabuv kevad teevad oma töö.

Käisime Leenaga eile autoga asju ajamas ja ajasime terve tee juttu (nagu tavaliselt). Mõned katked.

Lähen varsti mandleid lõikama ja rääkisin Leenale, et pärast laman ma voodis ja mind ei tohi torkida.
Leena: Kas siis arstil on hästi teravad küüned, et tahab sind torkida?
Mina: Hmh, ei! Teie Oskariga ei tohi mind segada, st torkida.
L: Aga meil ei ole pikad küüned…
M: No nii öeldakse lihtsalt..
L: …aa, aga kas näpistada tohib?
M: Ei!!! Sa ei tohi mind üldse kiusata, sa pead lubama mul rahulikult voodis lamada.
L: Aga ma pärast lohutan sind ja teen kalli ka!

Siis käisime ühe tädi juures ja vaatasime tema uut korterit. Pärast autos küsisin, et kas see korter meeldis sulle, kas sa tahaksid sellises elada?
L: Hm, kas ma pean sinna üksi elama minema?
M: Ei pea üksi. Kui me kusagile läheme, siis ikka koos issi ja Oskariga.
L: Aga miks ma ei saa üksi minna?
M: No sa oled väike ja ei saaks üksi hakkama, süüa isegi ei saaks.
L: Aga ma külmkapist võtan, kui teid ei ole.
M: Aga poes sa ei saa ju käia, et toitu tuua.
L: Miks ei saa?
M: Sul ei ole raha.
L: Miks mul raha ei ole?
M: Sa ei käi tööl.
L: Aga lasteaias ju käin…
Ja polegi mul enam midagi öelda, räägime ju kogu aeg lastele, et lasteaed on teie töö - imelik tõesti, et selle eest raha ei anta.

Oskar räägib lugusid, mis on olnud ja mida ei ole olnud.

Me tegime endale väikesed majakesed. Kaevasime igalt poolt liiva kokku ja siis me tegime kaljud ja sinna tegime väikesed augukesed. Sõrmed olid Mutid, Tekitajad ja Väljamõeldised ja me tegime vangla, kuhu Topslooma võiks panna, aga korraga tuli sadakond tuhat Topslooma ja lõhkusid meie majad ära. Me ehitasime uued ja panime ikka Topslooma vangi.

Muti elu

Me kaevasime Joosepiga liivahunnikuid, panime käe alla ja kaevasime liiva peale, et mina ei saanud enda pöialt ega kättki liigutada. Kas sa tead, et ma olen jõudnud isegi terve liivakasti tühjaks teha. Lõpuks olin ma niimoodi liiva sees, et ei saanud isegi suud ja silmi liigutada. Ja siis kui ma seda olin teinud, siis tahtsin ma ennast välja kühveldada, aga ei jõudnud. Siis läksid lapsed tuppa ja mina nende järel, aga ma läksin nii kiiresti, et ma lendasin ja keerlesin ja kihutasin ja sõin väga kiiresti ja siis ruttu voodi.

Kell hakkab saama kümme ja Oskar ikka veel ei maga. Ta hüüdis mind, et mulle “midagi väga lahedat näidata”. Ta oli vahepeal lugemist harjutanud ja mitu sõna kokku lugenud. See on küll tore uudis! Ei tea, kas ta nüüd õpibki lugema. Viimasel ajal on tal suur hasart sellel teemal.
Üldse on Oskaril kombeks õppida asju siis, kui ta just ise heaks arvab. Proovisin talle kunagi ammu-ammu tähti õpetada, aga ta ei võtnud üldse vedu. Lõin käega, sest ega tal seda ju vaja ka ei olnud. Siis mingil ajal hakkas ta mul ajakirja Loominguga järel käima ja seal suuri tähti otsima, et siis küsida, mis täht on? Paari päevaga sai tähed selgeks.
Lugemisega on ka nii olnud, et ma olen vahel ikka rääkinud, et õpi lugema. Ja põhimõtteliselt olen talle seletanud, kuidas see asi käib. Aga ta on olnud väga tõrges ja minu ettepaneku peale (hakkame lugemist õppima) vastab ta enamasti järsult “ei!”. Olen ta siis rahule jätnud, kuna ma ise oskasin ka kooli minnes vaevu lugeda, küll olen hilisemas eas on silmad haigeks lugenud.
Aga nüüd vist saabub aeg, kui ta tahab selle asja selgeks õppida. Tore! Huvi raamatute ja maailma asjade vastu on tal tohutu.