Täna vaatame aknast välja
Oskar on haige ja me ei saa õue minna. Käisime hommikupoolikul trennis ja võtsime Leena ka kaasa. Oskar jäi üksi koju. Oskarile meeldib üksi kodus olla, sest ta leiab, et koos Leenaga olles, peab ta Leenat koguaeg aitama (?), aga ta tahab hoopis rahulikult oma plaate kuulata ja legot mängida või joonistada. Ja Leenale meeldib jällegi meiega kaasa tulla. Igale poole. Muuhulgas ka poodi. Oskar ei tule kunagi poodi, sest ta leiab, et “see on nii iiiigav”.
Meie kodus on suured aknad ja toas on palju valgust. Kui natukenegi päikest paistab, siis meie saame sellest kindlasti osa. Varem ei näinud me oma akendest muud kui teise maja aknaid, mistõttu olid kogu aeg kardinad ees. Uut korterit otsides, oli meie peamine kinnisidee – hea vaade. See sai teoks ja naudime seda kõik.
Nüüd on aknad käte ja suude jälgi täis, sest lastele meeldib aknast välja vaadata. Linnas juhtub ju pidevalt midagi. Koerad ja lapsed ja muud on ikka liikvel ja teevad midagi huvitavat – kas jooksevad või kelgutavad või koristavad majaesist. Kord noppis Leena kusagilt sõna proua ja tavatses siis aknalauale ronides öelda, lähen prouasid vaatama.
Ükskord jaanuaris lendas meie aknast mööda üks roheline lind. Siuh! Jooksime aknale, aga ei näinud midagi. Mõne aja pärast nägime rohelist vilksatust veel ja siis veel. Nagu unistus. Kuni ta istus meie akna taha kase otsa. See oli papagoi. Suur roheline papagoi keset jaanuari kuud meie lumise ja raagus kase otsas! Helistasime loomaaeda ja uurisime, et äkki neil on keegi ära lennanud. Ei olnud. Loomaaiast arvati, et –5C*ga temaga midagi ei juhtu, aga kui külmemaks läheb, siis on ta küll ohus. Arvati, et pakkuge talle õuna, et äkki tuleb tuppa. No ei tulnud. Kuigi üritasime õuna pakkuda.
Möödus mõni aeg ja pidevalt elas meil papagoi maja ümber. Kord seisis meie maja ees üks vene mees ja küsis, kas me oleme papagoid siin kandis näinud, et nende hotellist või restoranist olla ära põgenenud. Soh, vaat siis! Lubasime helistada kui ta jälle tuleb.
Eks ta kätte saadi. See mees tundus temast liiga palju hoolivat, et asjale käega lüüa.
Ja meie teda enam ei näinud.