Oskar ja Leena-Mai

Leena: Ma tahan kaarte mängida.
Mina: Ei saa.
L: Miks?
M: Sa oled siin arvutis juba kõik segi keeranud.
L: Kas joonistada saab?
M: See ongi segi keeratud, sa oled terve programmi ära rikkunud.
L: Kas politseimäng ka?
M: Jah.
L: Aga mis teil siin veel on?

Teemaks siis Leena ja arvuti. Oskarit me nii vara üldse arvutisse ei lubanud, aga see on see teise lapse elu. Ikka saab ta kõike varem proovida. Meil on mängu “siia-sinna läbi linna” demo ja see on Leena lemmik. Siiski, kaua sa seda ikka mängid? Leena tüdineb. Oskab selle mängu ka kinni panna ja siis ilmub ekraanile hulgaliselt värvilisi pildikesi, mille taga kindlasti veel huvitavamad mängud on. Ja siis ta hakkab mul kõiki programme avama. Ta ei usu, et wordi ikooni taga ei ole kaardimäng. Ta ei usu, et outlooki taga ei ole pallimäng jne. Ja seletamine ei aita. Keelamine ka mitte eriti. Sest vastupidiselt Oskarile, kes on ikka sõna kuulanud, oskab Leena nii märkamatult arvuti taha hiilida, et ma märkan alles siis, kui ta on avanud kümneid worde, exeleid jm. Kui ma siis ka peale ei satu, siis jookseb arvuti lõpuks kinni ja siis käivad sõrmed kiiresti sisselülitamise nupu kallal. Ja kuna see teeb nii mõnusa krõksu, siis peab seda ikka mitu korda vajutama. Ja seda ma siis viimaks kuulen.
Nüüd panen arvuti passwordi taha. Aitab selle lõhkumisest!