Oskar ja Leena-Mai

Oskar sai sünnipäevaks multika “Kapten Mõõkhammas” ja see paelub neid Leenaga mõlemaid. Seal on üks hirmus tegelane Õnnelik Jack ja Leena meelest on see väga lahe. Kuna Oskar on kapten Mõõkahammas, siis loomulikult on Leena Õnnelik Jack.
Leena: Mina olen Õnnelik Jack. Ja mul peab mõõk ka olema. Oskar on Kapten Mõõkhammas Ja issi võib olla Veroonika ja sina Pisike. ….. Ei las issi olla Pisike ja sina Veroonika.
Mina: Ma tahan ka olla Õnnelik Jack.
Leena: Ei sina emme ei saa olla Õnnelik Jack, sest mina olen ja kaks ei saa olla. Aga kui Oskar tahab olla Õnnelik Jack, siis mina võin olla Kapten Mõõkhammas.

Oskar keelab Leenal seda kassetti liiga palju vaadata, kartuses, et see läheb katki. Üks Oskari lemmikkassett juba läks. Oskar vaatas väga hea meelega kahte filmi, mis olid ühe kasseti peal – Nimed marmortahvlil ja Viimne reliikvia – ja tõesti see kassett kulus ära. Tänavu ootas Oskar suure elevusega Nimed marmortahvlil filmi, et me võtaksime selle linti. Aga vaadata saime seda vaid korra. Juba järgmisel hommikul lindistas Leena selle maha.

Praegu sajab juba teist päeva paksu lund. Pole paremat vastlapäeva! Meie täna aga kelgutama ei lähe, sest Oskar on haige (Oskar pole kunagi haige ja siin selles blogis ma seda ka kirjutasin – ja sõnasingi ära). Kui ütlesin seda Leenale, et me ei lähe täna kelgutama, siis Leena ütles, et “siis tantsime hoopis”. Täna õhtul siis tantsime!

Täna on Oskar kodus, sest ta köhib. Hakkasime rääkima kauboidest. Ühel Oskari lasteaia poisil on kauboi asjad ja see teema huvitab Oskarit üha enam. Eile nägin kuidas Oskar püüdis lassoga Leena mõmmit ja siis püüdis mind ja mina olin talle metsikuks hobuseks.

Oskar: “Kauboi on üks ratsanik, kellel on kaks püstolit ja ta ratsutab preerias. Ja tal on ülevalt sirge kaabu. Martelil on kauboi asjad. Nad peavad indiaanlastega sõda. Indiaanlased on need kes elavad Ameerikas ja neil on suled peas. Värvilised suled. Ja nad teevad sellist häält uauauauauaua. Ma ütlen kuidas seda tehtakse. Sa paned käe suu ette ja kiiresti võtad ära ja puhud ja paned jälle tagasi”.

No näed siis. Mõtlesin talle seletada, aga ta teab seda niigi.

Oskar on haige ja me ei saa õue minna. Käisime hommikupoolikul trennis ja võtsime Leena ka kaasa. Oskar jäi üksi koju. Oskarile meeldib üksi kodus olla, sest ta leiab, et koos Leenaga olles, peab ta Leenat koguaeg aitama (?), aga ta tahab hoopis rahulikult oma plaate kuulata ja legot mängida või joonistada. Ja Leenale meeldib jällegi meiega kaasa tulla. Igale poole. Muuhulgas ka poodi. Oskar ei tule kunagi poodi, sest ta leiab, et “see on nii iiiigav”.

Meie kodus on suured aknad ja toas on palju valgust. Kui natukenegi päikest paistab, siis meie saame sellest kindlasti osa. Varem ei näinud me oma akendest muud kui teise maja aknaid, mistõttu olid kogu aeg kardinad ees. Uut korterit otsides, oli meie peamine kinnisidee – hea vaade. See sai teoks ja naudime seda kõik.

Nüüd on aknad käte ja suude jälgi täis, sest lastele meeldib aknast välja vaadata. Linnas juhtub ju pidevalt midagi. Koerad ja lapsed ja muud on ikka liikvel ja teevad midagi huvitavat – kas jooksevad või kelgutavad või koristavad majaesist. Kord noppis Leena kusagilt sõna proua ja tavatses siis aknalauale ronides öelda, lähen prouasid vaatama.

Ükskord jaanuaris lendas meie aknast mööda üks roheline lind. Siuh! Jooksime aknale, aga ei näinud midagi. Mõne aja pärast nägime rohelist vilksatust veel ja siis veel. Nagu unistus. Kuni ta istus meie akna taha kase otsa. See oli papagoi. Suur roheline papagoi keset jaanuari kuud meie lumise ja raagus kase otsas! Helistasime loomaaeda ja uurisime, et äkki neil on keegi ära lennanud. Ei olnud. Loomaaiast arvati, et –5C*ga temaga midagi ei juhtu, aga kui külmemaks läheb, siis on ta küll ohus. Arvati, et pakkuge talle õuna, et äkki tuleb tuppa. No ei tulnud. Kuigi üritasime õuna pakkuda.
Möödus mõni aeg ja pidevalt elas meil papagoi maja ümber. Kord seisis meie maja ees üks vene mees ja küsis, kas me oleme papagoid siin kandis näinud, et nende hotellist või restoranist olla ära põgenenud. Soh, vaat siis! Lubasime helistada kui ta jälle tuleb.
Eks ta kätte saadi. See mees tundus temast liiga palju hoolivat, et asjale käega lüüa.
Ja meie teda enam ei näinud.

Leena: Ma tahan kaarte mängida.
Mina: Ei saa.
L: Miks?
M: Sa oled siin arvutis juba kõik segi keeranud.
L: Kas joonistada saab?
M: See ongi segi keeratud, sa oled terve programmi ära rikkunud.
L: Kas politseimäng ka?
M: Jah.
L: Aga mis teil siin veel on?

Teemaks siis Leena ja arvuti. Oskarit me nii vara üldse arvutisse ei lubanud, aga see on see teise lapse elu. Ikka saab ta kõike varem proovida. Meil on mängu “siia-sinna läbi linna” demo ja see on Leena lemmik. Siiski, kaua sa seda ikka mängid? Leena tüdineb. Oskab selle mängu ka kinni panna ja siis ilmub ekraanile hulgaliselt värvilisi pildikesi, mille taga kindlasti veel huvitavamad mängud on. Ja siis ta hakkab mul kõiki programme avama. Ta ei usu, et wordi ikooni taga ei ole kaardimäng. Ta ei usu, et outlooki taga ei ole pallimäng jne. Ja seletamine ei aita. Keelamine ka mitte eriti. Sest vastupidiselt Oskarile, kes on ikka sõna kuulanud, oskab Leena nii märkamatult arvuti taha hiilida, et ma märkan alles siis, kui ta on avanud kümneid worde, exeleid jm. Kui ma siis ka peale ei satu, siis jookseb arvuti lõpuks kinni ja siis käivad sõrmed kiiresti sisselülitamise nupu kallal. Ja kuna see teeb nii mõnusa krõksu, siis peab seda ikka mitu korda vajutama. Ja seda ma siis viimaks kuulen.
Nüüd panen arvuti passwordi taha. Aitab selle lõhkumisest!

Eile oli Vabariigi aastapäev. Tahtsime sellest küll kirjutada, aga kui end diivani peal sisse hakkasime seadma, ei suutnud Leena ja Oskar kokku leppida esiteks, et kes kus istub ja siis et kes räägib esimesena ja kes millest räägib. Tüli paisus, eks lapsed päevast väsinud, ja mina tüdisin ja klõpsasin arvuti kinni. Nii jäigi eilne päeva vahele. Seda juhtub paraku.

Täna ei taha Oskar sellest enam rääkida ja ütleb mulle, et ära räägi koguaeg sellest.
Ja esitab hoopis sellise arutelu:
Eksju 5-aastane on tore olla. Sa tead palju rohkem ja mõtteid tuleb palju rohkem. Praegu nt mõtlesin, et nende kõrvalklahvidega saab mööda rida edasi tagasi liikuda.

Täna nägi Oskar unenäo, mille lubasin siia kirja panna (kuigi olen kindel, et ta tuleb koju ja laseb mul seda palju parandada):

Me läksime vanaema ja kahe beebiga öösel pimedasse metsa. Minul ja sellel beebil, kes kõndida oskas, olid püssid käes. Korraga ütles vanaema, et näe vaata sõbralikud hundid. Siis ma kukkusin kusagile alla ja kui silmad lahti tegin, siis olin järsakus ja hoidsin puust kinni ja nägin midagi paksu tagajalgu liigutamas. Äkitselt tuiskas heki tagant välja üks värviline hunt, see oli kuri hunt.
Kui mina hoidsin selle värvilise hundi käpast, siis teised hundid kraapisid oma küüntega talle auke sisse. Teine beebi tahtis ka püssi, aga no ta ei osanud ju kõndida. Beebid oli kärus.

Täna ei ole hea päev.
Oskar imes eile õhtul voodis enne magama jäämist Leena nuku joogitopsi suuga nii kõvasti, et huulte ümber tekkis verevalum (ta lubas sellest kirjutada). Nagu mustikasuppi oleks söönud. Hommikusöögilauas ütles Leena: oi Oskar milline su näoke on (Leena armastab deminutiive). Õnneks see valus ei olnud. Siis läksime lasteaeda ja Oskar ei tahtnud minna rühma. Tal oli väga paha tuju. Ei osanud arvatagi, et ta juba oskab oma välise viperuse pärast põdeda. Aga siiski! Seal nad siis seisid, kui me ära tulime. Leena ei teadnud, kas minna rühma või jääda koos Oskariga esikusse.
Väga paha on jätta pahas tujus last lasteaeda. Muretsesin kogu hommiku. Lõuna ajal helistasin kasvatajale ja õnneks ütles kasvataja, et Oskari tuju korras. Et ta oli lihtsalt alguses häbenenud oma suud, aga kui nägi, et teised ei tee sellest märki, siis unustas ka ise. Huhh. Lapse elu on ikka väga raske.
Oskar on varem ka taolisi jaburusi teinud. Suvel nt hõõrus ta kord nööriga oma kaela. Polnud ju valus, aga mõne aja pärast oli oi kui valus ja kaua aega oli pärast kael katki. Sama trikki tegi ta veel korra, aga siis sattusin õnneks õigel ajal nägema ja asi piirdus ainult väikese valuga.
Selline päeva esimene pool siis. Lähen neile varsti lasteaeda järele, eks kuuleb, kuidas päev läks.

Ah jaa, veel palus Leena hommikul siia kirjutada, et ta nägi unes kurba sõdurit.

Järg…
Oskar tahab veel ühtteist eilsest õhtust rääkida.
Oskar: öösel kui sind ei olnud, kui ma kuulasin Luivalgekest, panin nuku tassi lambi otsa ja imesin siis oma suu nii kõvasti sinna sisse, et pidin sikutama välja.

Aga lasteaiapäev läks hästi. Oskar oli vaadanud ennast lasteaias peeglist, et ta on nagu kloun.

Ja siis meenus Oskarile veel üks laul, mille nad Karliga tegid isadepäeva paiku ja arvas, et kirjutame selle ka üles.

Ahvid on merel
Ahvid on merel
Ja nende laeva kapteniks on
Isa
Ja kui indiaanlased neid ründavad
Siis kapten annab käsu
Kõik ahvid rünnakule
Lõpp, jah, lõpp

Oskar: Nii. Issi kas sa vaatasid uudised ära? Kas sa tahad ka mulle palju õnne sünnipäevaks soovida?
Issi: Palju õnne sünniäevaks Oskar.
Oskar: Aitäh! Nii nüüd laulge!
Teised: Oilii, oilaa…
Oskar: Nii nüüd soovige veel palju õnne ja siis torti sööma. Miks sa nii väiksed tükid panid?
Mina: ???
Leena: Sellepälaks, et meie oleme väiksed.

Peale tordi söömist…
Leena: Nüüd minu sünnipäev. Soovige palun õnne!
Nüüd laulge…
Teised: Oilii, oilaa…
Leena: Nüüd soovige veel õnne. Nüüd tõstke mind üles.
Oskar: ja mind peate siis ka tõstma.

Selline on uus mäng, mis meil välja on mõeldud. Oskar tahab, et tal oleks iga päev sünnipäev. Ta tahab, et ta saaks pidevalt kingitusi ja õnnesoove. Kui tuba saab kingitusi täis, siis ta viskab mõned aknast välja, aga toomata ei tohi miski jääda… Leena jälle tahab kingitusteks seda, mis tal juba olemas on. Nt. Mõmmi ja Oskar. Viimasel ajal väljendab Leena kõiki kõige suuremaid soove sõnapaariga - tuhat mõmmit. Kui ma ei tee tema tahtmist, siis ta ütleb, siis ma ei osta sulle tuhat mõmmit. Ja kui tema ei tee Oskari tahtmist, siis ütleb Oskar, no olgu, siis ma ei osta sulle tuhat mõmmit.
Aga minu meelest on kingitusi nagunii liiga palju ja nii me siis vaidleme. Õnneks ei tule neid kingitusi siiski igapäev, isegi kui me iga päev seda sünnipäeva mängu mängime. Üleüldse meeldivad mulle kingitused, mis saavad kiiresti otsa ja õnneks ei ole ka lastele oluline, et kingitus kestaks igavesti.

Leena köhib pisut. Õnneks ta ennast halvasti ei tunne ja öösel sai ka magada. Aga eks see köha võib igal hetkel palavikuhaiguseks pöörduda. Muretseme pisut. Ei tahaks küll nüüd enne vabariigi aastapäeva haigeks jääda ja loobuda tavapärasest tiirust pidupäevases linnas.
Ravime siis! Lastele meeldib kõik, mis ravimisega seotud. Meeldib jalavann, meeldib sibulaga mesi, meeldib palavikusiirup, aga üle kõige meeldib aurutamine. Õnneks on see ka tõesti tõhus.
Ehitame platedest kaks kõrvuti asetsevat torni ja paneme teki nendest üle. Haige (kes on alati Leena) istub siis koos auruga sinna tornide vahele ja mina koos tervega (kes on alati Oskar) pistan ka pea sisse, et valvata, et aurutops ümber ei läheks. Annan haigele kätte kas taskulambi või veel lahedam oma mobiiltelefoni. Sellega võib siis helinaid kuulata või taskulampi vilgutada. Oi kuidas see Leenale meeldib! Ta istub sel telefon käes ja on nii tähtis, et meie teda vaatame. Laseb lambist valgust ja teeb helinate saatel lollusi ja meie naerame, sest ta on oma tähtsuse otsas nii armas ja naljakas. Oskar pole kunagi olnud nii tugevas köhas, et peaks seda ravima. Ja loomulikult on tal sellest kahju! Tema saab ainult peale Leenat natuke seal koopas istuda, aga pole imetlevaid-naervaid päid ega auru, sest emme peab aurukoopast tulnud Leena kiiresti-kiiresti voodisse pistma. Siis ta ütleb, et täna Leena, aga homme pean mina koopas olema. Eks siis peab vist tõesti…

Lindistasime juba tükk aega tagasi telekast Nukitsamehe filmi. Leena oli alles kaks saanud ja see film meeldis talle väga. Nukist sai Leena esimene iidol, ta tahtis kõiges Nuki moodi olla. Ta hüppas Oskarile juustesse just nii nagu Nuki tegi ja kui ma pahandasin, siis ütles – aga Nuki ka tegi nii. Ja süüa nõudis ta ikka ainult mämm-mämm. Siis tahtis ta muru peal joosta nii, et keegi laulaks talle „…kus on kodu, kus on kodu…“ See vaimustus kestis kogu suve.
Kord sügisel ja käisime Oskariga mänguasja poes. Vaatasime asju ja arutasime, et mida Leenale sünnipäevaks kinkida. Olime üsna nõutud selle roosanduse ees. Leena ei ole suur roosa armastaja, kuna tema mängukaaslased on tihti Oskari vanused poisid, siis ütleb ta, et roosa on üväka. Oskar arvas, et ei olegi midagi, aga midagi peaks ikka ostma, sest Leena oleks ilma kingituseta kurb. Läks mõni aeg edasi ja Oskar kuulis raadiost reklaami, et hästi varustatud Jõuluvana kotis on Nukitsamehe plaat. Siis tuli ta ja sosistas, et selle võiksime Leenale sünnipäevaks muretseda. Nii läkski. Leena sai plaadi ja rõõmustas väga.
See plaat on meil juba peas. Nüüd hiljuti hakkas Leena rääkima, et on mingi kontsert kuhu tuleb nõid ja Nuki ja tema ka tahab minna. Kui ma olin aru saanud, millest jutt ja piletid ära ostnud, siis ta tuli ja küsis, et kas me seisame? Kus seisab nõid? Kas sina ka tuled? Kas issi ka tuleb? Kas saab nii, et issi võtab minu opale? Kas seal on veel lapsi? Enne kui ma taipasin, et ta ikka natuke kardab seda nõida.

Nüüd on see etendus nähtud. Oli päris tore. Nõid aga oli nukk ja seetõttu ei olnud ta nii hirmus.
Oskar: Aga natuke ikka kartsin ka, siis kui nad väää tegid ja see oli lahe, kui Nukitsamees pissis inimeste peale. Väk, ütles üks, pissib.
Leena tahab ka etendusest rääkida.
Leena: Seal oli väga hirmus nõid ja see oli lahe. Ja Nuki ütles mämm-mämm. Isa ja ema eksisd metsa ära. Ja siis lapsed jooksid ära ja nõid jooksis nende eest ära. Lõpuks tulid ema ja isa koju ja tüdruk oli rõõmus. Siis lõppes kõik ära.
Aga raamatut me veel lugenud ei ole. Isegi Oskar leiab, et see on liiga hirmus.

Olümpiamängud on kestnud nädal aega ja Eestil juba 3!!! kuldmedalit. Enne kuulmatu ja uskumatu lugu.
Mäletan, et vanasti olime eufoorias kui eestlased mingil põhjusel kümne piirile sattusid. Ja Allar Levandi! Tema pronksmedal oli kui rahvuspüha. Kõik, absoluutselt kõik inimesed vaatasid öösel ja lahistasid nutta. Koolis lühendati tunde ja töökohtades anti vabu päevi või pandi telekad igale poole üles. Mäletan kui Tartu Ülikooli raamatukogu kohviku ees oli telekas ja vaatajaid oli ikka üks tõsine summ. Ja kaasa elasime paljudele. Polnud ju eestlasi iga asja peale nagu tänapäeval. Torgny Mogren ja noor Gunde Swan – ohoo, neid teadsid ju kõik. Igal olid omad lemmikud. Ei saa aru küll, mis hullus inimesi tabas, et nii andunult neid suusavõistlusi vaadati. Kõigile ja kõigele elasime kaasa. Elasime kaasa ka ETV ponnistustele oma inimesed kohale saata jne.
Pidasime õega kaustikuid, kuhu läks sisse iga viimne kui suusasaavutus ja pildid!, need täpilised mustvalged ajalehe pildid, rastrit rohkem kui pilti ennast, mis kõik lõikasime-kleepisime. Uskumatu! Rääkimata Spordilehest, mis käis enamikesse kodudesse.

Aga lapsed ei taha spordist rääkida. Oskar ütleb, et sport on trenni tegemine ja võistlused on sellepärast, et lõbus oleks. „Mäletad seda Karli sünnipäeva, seal oli ka ju võistlus ja oli lõbus!“
Leena: Kistiina suusutas, siis ta sai kuldmedali, see oli võistlus. Mina ka olen suusutanud. Meie käisime koos Oskariga trennis.
Oskar: Mulle tundub, et ainult eestlased saavadki kuldmedaleid.

Viimases Eesti Ekspressis ilmus lõbus lugemine, mis arvavad lapsed rikastest.
Küsisin sarnaseid küsimusi ka Oskarilt.

Kes on rikas?
No mereröövlid on küll rikkad, neil on varandust.

Oskar leidis selle pildi oma raamatust, pildistas maha ja palus siia panna. See on mereröövlite varandus.

Kuidas rikkad ära tunneb?
Ega tänaval ei tunnegi. Tuleb nende koju minna ja küsida kas sa oled rikas? Ja siis kui ta näitab varandust, siis tuleb vaadata, kas see on kuld või hõbe. Ja see ongi rikas.
Kas sa tunned ka mõnda rikast?
Ei tunne. Mari ei ole ja vanaema ei ole.
Kust sa tead, kas sa oled küsinud nende varandust näha?
Ei ole. Aga neil ei ole kodus ühtegi sellist kappi, kus varandust saaks hoida.
Kes on vaesed?
Need kes on hästi kõhnad. Neil ei ole ju süüa, sest kõike saab ainult siis, kui on raha. Rikkal on ikka paks kõht. Ta ju sööb palju.
Aga meie?
Meie ei ole rikkad, meie oleme keskmised. Meil ei ole ju kulda.

See on rikas. Vaata ta kõhtu, see on ju paks kõht. Tal on juuksed püsti, sest ta on hirmul. Ta nägi õudust.
Siis on siin kast, kus ta varandust hoiab. Siin on võti ka ja kuldmündid. Eks ta on päris rikas. Vaata kui palju tal on varandust. Siin on üks väike sukk kullast ja siin on üks kahurikuul kullast. Ja siin on rikka triibuline auto. Ma tegin siia ühe mao.

Teine päev. Lugesime Oskari juttu Leenaga. Leena kuulas ja mõtles ja võttis kõhu paljaks ja ütles, et temal on suur ilus kõht, et tema ongi rikas. Küsisin, et kus su varandus siis on? Leena mõtles ja ütles, et on rikas mängult, “kui kõht on punnis, siis on tita kõhus”.

Nii palju siis rikastest ja kõhtudest

Lasteaiapäev algab ärkamisega. Tavaliselt ärkab esimesena Leena ja tuleb meie voodisse. Siis kui meil hakkab äratuskell tööle, läheb Leena elutuppa ja paneb mängima teleka, et vaadata „sipsikuid“ (teletupsud). Mõne aja pärast tõuseme meie ja hakkame hommikusööki valmistama. Samal ajal äratame Oskarit. Oi-oi küll see on raske töö. Ka Leena käib korduvalt Oskari voodi juures ja hüüab teda. Kõik see on täiesti tulutu. Oskar magab edasi. Lõpuks kui aeg täiesti otsa hakkab saama, võtan Oskari sülle ja panen ta magavana söögilaua taha. Seal ta siis ärkab ja sööb minu hüüete „söö nüüd, kohe hakkame minema“ saatel. Söögi lõpuks ärkab ta üles ja hakkab isegi mängima ja keerutama laua ääres, aga siis on ka juba viimane aeg riide panna, sest oleme tegelikult juba hiljaks jäänud.
Lasteaed on kodu lähedal ja sinna läheme kõik koos jala. Lasteaeda jõudes võtame lapsed riidest lahti ja saadame rühma. Leena võtab mõmmi ja Oskari prillitoosi, mille paneb kasvataja laua peale. Oskar võtab oma kaasavõetud mänguasja või raamatu ja päev võib alata.
Oskaril ja Leenal on suur ja tore rühm, kus on lapsi mitmes vanuses. Lasteaias on muusikatunnid ja võimlemistunnid ja erinevad käsitöötunnid. Lasteaia hommik algab aga hommikuringiga.
Leena: kes tõstab käe püsti, see on korrapidaja
Oskar: ei ole nii, kasvataja ise valib korrapidaja.
Kõige pealt kui algab hommikuring, ütlevad kõik lapsed tere hommikust! Siis ütleb kasvataja, et millest me alustame, siis kõik ütlevad, et ilmast. Kui oleme ilma ära pannud, siis tuleb muidugi päev. Kasvataja küsib, mis päev täna on, siis näitame asju, mis kaasas on. Siis kasvataja näitab, mis temal kaasas on ja siis tulevad korrapidajad. Pannakse paika korrapidajad. Täna olime näiteks mina ja Joosep.
Leena: Siis läheme õue. Meile pandakse riided selga, mütsid pähe, kindad selga. Siis hakkame seal möllama. Siis läheme tuppa, siis sööme, siis läheme magama, siis tuleb meile emme järgi, siis läheme koju. Minu jutt on lõppenud. Nüüd Oskar.
Oskar: Ja kui oleme hommikuringi ära lõpetanud, siis läheme õue. Õues me mängime, juhuu ja meie koos Joosepi ja Karliga hakkame tüdrukuid ründama. On selline mäng. Me ründame salaja. Kui nad ei märka jookseme tasakesi nende mängu-koju ja siis me ründame. Joosep viskab palle ja Karl loobib ka, kui keegi haiget saab, siis asun mina tema asemele. Tüdrukud loobivad vastu.
Meil on üks suur mägi ja me laseme sealt igat moodi all. Istuli ja pepuli ja külili ja ma olen tagurpidi ka lasknud ja ma olen nii hullusti teinud, et ma olen jää pealt alla jooksnud, aga ma ei kukkunud, sest mul oli nii suur hoog sees, et mul polnud aega kukkuda.
Siis läheme tuppa, kus on söök laual ja voodid lahti tehtud. Voodid võetakse kapist. Siis sööme lõunat ja korrapidaja ütleb head isu!
Kui oleme lõunasöögi ära söönud, siis on aeg magama minna. Kui me oleme lõuna ära maganud, siis tuleb emme meile järgi. Mina tahan, et emme tuleks meile kõige esimesena järgi. See on nii nõme, kui teiste emmed tulevad enne.
Leena: Siis võtame kelgu ja kelgutame koju. Me lähme ringiga, sellepälaks, et Leena tahab.
Oskar: Kui koju jõuame, siis tahan mina minna arvutisse ja kui emme ja issi ei luba kumbagisse arvutisse, siis tegelen muude asjadega.
Kui me oleme voodis, siis mina hüüan emme ja siis tuleb emme mind vaatama ja mina ütlen eksju emme, homme on uus päev.

Meie puhkus on lõppenud. Kõik on koju jõudnud, kes Pärnust, kes vanaema-vanaisa juurest. Oskar arvab, et me võiksime siia trükitähtedega kirjutada, sest ta tahab lugema õppida ja palub kirjutada, et ta mõtles selle peale öösel.
NÜÜD RÄÄGIVAD LEENA JA OSKAR, MIS NAD VANAEMA JA VANAISA JUURES TEGID.
OSKAR: EMME JA ISSI KÄISID REISIL JA MEIE OLIME LEENAGA VANAEMA JA VANAISAGA ÜKSI. JA EMME HAKKAS MEILE MUINASJUTTU KIRJUTAMA.
LEENA: KUI TULI EMME, SIIS LÄKSIME KOOS KOJU. SEAL OLI KA KUSTI.
OSKAR: MA SAIN KUSTIGA SUUREKS SÕBRAKS, AGA LEENA KARDAB VEEL KUSTIT. MINA MÄNGISIN.
LEENA: MINA MÄNGISIN JA SÕIN SUPPI JA SIIS LÄKSIME KOJU. MEIE LÄKSIME SUURE HOOGA MÄEST ALLA, SIIS OLI LÕPUTU NALJAKAS, SIIS MA LÄKSIN JÄLLE MÄEST ÜLES.
OSKAR: ME LASIME LEENAGA SUUREST MÄEST ALLA JA MEIL OLI VÄGA LÕBUS JA SIIS ME TULIME JÄLLE RADA PIDI ÜLES. KUSTI OLI RIHMA OTSAS JA EMME VÕTTIS FOTOAPARAADI KA, ET PILDISTADA MU KOOBAST, AGA MINA EI NÄIDANUD TALLE KOOBAST, SEST TAHTSIN ISE PILDISTADA, AGA EMME EI LUBANUD, SELLEPÄRAST, ET MUL OLI NOHU JA MA EI TOHTINUD KINDAID ÄRA VÕTTA.
LEENA: JA MINA HAKKASIN ÜLEVAL TOAS JOONISTAMA ARVUTIGA. JA TEGIME KOHUPIIMA PALLE JA NEED OLID PRUUNID.
Leena käseb veel kirjutada, et tema oskab suusatada ka.
OSKAR: JA MEIE MÄNGISIME VANAEMAGA LAUAMÄNGU, LOTTI ON SELLE PEALKIRI. MINA SAIN NIIIIIII SUURE KOGUSE PORGANDEID JA MINA VÕITSIN. HURRAA!
ME KÄISIME VANAEMAGA TSHINTSHILJASID TALITAMAS JA MINA OLIN VÄGA TUBLI, ET MA TEADSIN, ET NEED, MIS ON VÄLJA TÕMMATUD, ET SINNA EI MAKSA MIDAGI PANNA, ET SEAL LOOMI EI OLE. PANIN NEILE JÕUSÖÖKI JA HEINA.
LEENA: JA MEIE VOODIS MÄNGISIME…
OSKAR: MEIL OLI ÜKS HEA MÄNG. ME VISKASIME MÕMMIT JA KES PIHTA SAI, SAI PUNKTI. MUL OLI JUBA KOLM PUNKTI, AGA MIND OLI RASKE TABADA, SEST MA HEITSIN PIKALI KUI LEENA VISKAS, NAGU SÕDURID HEIDAVAD PIKALI KUI KRINAATI VISATAKSE.
LEENA: ÜKSKORD MINA TUDUSIN JA MINA ÄRKASIN JA VAATASIN, ET ÜKS EMME TULI MEILE SELTSI JA TAHTSIN EMME KAISSU MINNA. JA SIIS SÕITSIME AUTOGA KIIRESTI.

Ka täna oleme me Pärnus. Teie võite aga edasi lugeda Pipi ja Mõmmi seiklusest.
Paar müksu ukse pihta ja Mõmmi sai uksele käpa vahele. Pipi rippus oma pikkade käppadega lingi küljes ja kahe peale õnnestus neil uks lahti lükata. Hea, et vanaema oli unustanud ukse õhtul haaki panna. Trepi peal tabas neid esimene ootamatus – ukse krääksatuse peale oli kohale tormanud Kusti. Pipi ja mõmmi ehmusid väga, aga kogusid end kiirelt ja seletasid Kustile, kes nad on ja kuhu nad minna plaanivad. Kusti ütles, et tema teab kuidas pääseb metsa ja teab ka kus elavad oravad. Meie seiklejad rõõmustasid väga, hüppasid auto peale ja reis võis alata. Vaevalt olid aga sõbrad trepi pealt alla sõitnud, kui nende auto lumme vajus. Sellega ei olnud nad osanud arvestada. Nüüd tuli jälle Kusti appi. Kusti oli näinud, et lapsed sõidavad lumes hoopis kelguga. Kiiresti tormas ta kuuri juurde ja tõi sealt kelgu. Pani kiirelt mõlemad loomad kelgu peale, võttis kelgu nöörist hammastega kinni ja hakkas rõõmsalt kareldes kelku värava poole sikutama. Oi-oi kuidas kelk Kusti käes hüples. Kusti oli alles kutsikas ja tal oli niiiiiii raske rahulikult ja tasapisi kelku vedada. Tema karglemise tulemusel kukkusid Mõmmi ja Pipi mitu korda pead pidi lumme ja Kusti pidi nad jälle välja otsima. Suud ja silmad lund täis jõuti lõpuks väravani. Aga värav oli kinni. Kusti ütles, et see on väike asi, et saab ronida värava alt läbi. Seda nad tegidki, aga kelk värava alt läbi ei mahtunud. Niisiis tuli edasi minna jalgsi. See oli aga väga-väga raske, sest loomade pehmed käpad vajusid läbi lume ja kuidagi ei saanud kõndida. Lõpuks lasi Kusti loomadel endale kukile ronida ja niiviisi ilma suuremate viperusteta jõudsid nad suure kivi taga oleva suure kuuse alla, kus pidi olema orava pesa.
Kusti haugatas kõvasti. Vaikus. Kusti haugatas veel korra. Ja ikka vaikus. Sõbrad istusid nõutult lumme maha, kui kuulsid korraga, vaikset häält: „tsuk-tsuk, mis vaja on“. Oravad olid esialgu Kusti haukumise peale ehmatanud ja ei julgenud välja tulla, lõpuks otsustanud siiski piiluda, üllatas neid kummaline seltskond puu all ja kõige vanem orav võttis julguse kokku ning tuli välja. Mõmmi ja Pipi seletasid asja ära, et nad tulid linnast, sest leidsid pähkleid ja tõid need oravatele, sest olid kuulnud, et oravad söövad pähkleid. Oravad olid rõõmsad, aga puu otsast alla tulla ei julgenud, nad kartsid Kustit. Nüüd oli vaja pead tööle panna, et välja mõelda kuidas pähklitega puuotsa saada. Minema pidi Pipi, sest pähklid olid tema kõhu sees olevas augus. Õnneks oli loomadel kaasa võetud nöör. Nad hüüdsid kohale tihase, keda Oskar ja vanaema olid päeval toitnud ja palusid tal lennata ja nöör oksa külge siduda. Tihane tegigi seda rõõmsalt. Nöör paigas, võis Pipi alustada üles ronimist. See ei olnud kerge, aga peale pikka pingutust istus Pipi oksal just oravapesa ees. Oravapesas oli väga tore. Seinad olid samblaga vooderdatud ja igal pool rippusid käbid ja kuivatatud seened. Pipi otsis pähklid välja ja oravad rõõmustasid väga, sest oma metsast nad ei olnud tänavu pähkleid leidnud. Pähklid olid aga oravate lemmiktoit.
Puu otsast alla ronimine oli palju lihtsam. Pipi võttis oma pikkade käppadega nöörist kinni ja libises alla nagu liumäel. Teekond kodu poole läks kiiresti. Loomad hüppasid Kusti kukile ja sõit algas. Varsti oldigi jälle värava juures, mille alt roniti läbi ja hüpati kelgu peale. Kusti võttis kelgu nööri suhu ja see kord ilma suuremate äpardusteta kihutatid trepi juurde, kust loomad läbi praoklie jäetud ukse hõlpsasti tuppa lipsasid, õngitsedes enne oma auto lume seest välja. Oi kui väsinud olid meie rändurid tagasi jõudes. Kiiresti panid nad legod oma kohale ja avastasid, et pannkookide söömine oli neil päris ära ununenud. Kuna kõht oli tühi, siis sõid nad mõlemad kiirelt paar kooki ja juba nad tatsusidki ülakorrusele laste voodite poole. Libistasid end lastele kaissu ja kuulsidki juba, kuidas vanaisa üles tõusis ja ahje kütma läks. Nad olid saabunud viimasel hetkel.
Lapsed ei märganud hommikul midagi. Leena küsis vaid, et miks on Mõmmi märg?