Oskar ja Leena-Mai

Tàna oleme Roomas. Siin on sama kuum. Ja kultuui just niipalju nagu màletasin ja rohkemgi veel. Jààn siia linna saabudes vist alatiseks sellest kultuuri mahust yllatatud saama. Esimeses kirikus, kuhu juhuslikult sisse astusime, oli Michelangelo tòò. Uhh.

Aga kirjutan siiski veel Sitsiiliast. Roomast ei oskakski. Ehk seda, et siinne internet ei ole ràpane.

Eile 6htu oli Catania tàitsa pònev. Teatri vàljakul oli ooper. Mingi ala oli nòòriga piiratud, aga yks osa platsist vaba. Kuhu siis linnaelanikud kogunesid ja tund aega varem, et paremat kohta saada trepil vòi kohvikus. Inimesed olid uhkelt riides ja viisakad ja kenad. Tavalises tànavapildis rohked mustad ei hakanud seal silma. Kell 11 umbes hakkas linnas ka muu elu elavnema. Tàitusid baarid ja sòògikohad ja oli tòeliselt paeluv pilt. Ja palju lahedaid kohvikuid, mida pàevavalges, kui nad on kòik kokku pakitud, ei oskaks oodatagi.

Catania on ju suur kuurortikeskus, kuhu ka Eestist lennatakse massiliselt. Aga linnapildis seda vàga ei màrka. Turistid hajuvad rannaààrsetele kinnistele aladele ja neid tundus tòesti palju olevat. Ja linnas oli kyll palju hotelle, aga linna enda olemine ei olnud vàga turistilinnalik.

Sitsiiliaga jàtsime hommikul hyvasti. Vàga tore paigake, tàitsa eriline. Suure Itaaliaga peamine vahe tundub pealiskaudsel vaatlemisel, et seal saab kohalike elule turistina làhemale. Me pole elu sees nii palju kohalikku elu-olu nàinud reisides, kui nyyd Sitsiilias. Ja palju turismindusest plaseerumata teenindajaid. Kenad ròòmsad inimesed ja oma tòò tundub neile tore. Ja nad ei yrita petta. Nt tàna me sòime Roomas esimese asjana. Vàga lahe oli see mees, kes meid teenindas, aga miski 4 eurot kirjutas suvaliselt arvele otsa. Turismindus.

Toidud on nii ja naa. Tàitsa erinevad. Samas vòid saada midagi imemaitsvat ja samas tàielik jama. Aga hinnad enamvàhem samad. Mis teeb valimise raskeks. Yldiselt hinnad vist ikka pisut madalamad kui suures Itaalias, aga mitte palju. Vàhemalt Rooma ja Toscanaga vòrreldes kyll.

Hotellidega oli lihtne. Kerge leida ja hind 60-80 eurot toa eest. Tàhtis on konditsioneer! Aga seal ilma ei olnud ka yhtegi. Napolis oli ilma. See oli pàris hull. Aga alguses ei osanud seda vaadata. Ei teadnud, mis peamine.

Meil siin pooled juba igatsevad koduste toitude jàrele. Mina mitte. Ja jahedust ka enam ei igatse. Ikka jube tundub mòelda, et hommikul astume konditsioneeritud lennukisse ja pealel6unal maha tulles pole konditsioneeri enam vaja. Aga muidu tahaks koju kyll juba ja eriti (topelt super palju) teid nàha, Oskar ja Leenake.

Igavese Linna kuumadel tànavatel rùhivad neli kogu. Palavus teeb liiga. Peatus iga niriseva veetoru juures. Rooma vesi on hea ja kòlbab juua, erinevalt paljude teiste siinsete linnade veest. Enamus Rooma veevàrgist ja purskkaevudest elab endiselt Vana-Rooma aegsest veesùsteemist (akveduktid). Sòpru vaevab aga koduigatsus. Konn on endiselt kòige kurvem. Lààpab mòòda varjulisi tànavakùlgi ja kurdab, et Tiberi jògi haiseb. Ta on kusagilt hankinud endale naljaka kùbara ja liigub selle all nagu kilpkonn. Teised sòbrad on sàilitanud veel terakese optimismi.

Meenutatakse, mis reisilt meelde jàànud. Mòni màlestus on pàris pentsik. Nàiteks Kommi kòige teravama elamuse sùnnitas pirakas tarakan Cefalu promenaadil. Nii suurt olendit polnud keegi varem nàinud. Pòrnitses ja kohendas vurre nagu Aragoonia prints. Catania ùllatas Pliiatsit veel viimasel pàeval, kui toomkiriku esisel platsil vanamehed maikade vàel ennastunustavalt vurri veeretasid. Nagu vàikesed poisid.   

Sòbrad peavad plaani, mida oma reisi viimase òhtuga teha. Roomas on see raske. Kas minna Circus Maximusse piiniate alla lesima, hulkuda piazza Navone ùbruses vòi minna Trasteveresse sòòma. ùks on aga kindel. Homme alustavad sòbrad koduteed ja kingitused on ostetud.   

Siin internetis on jube ròve. Mustad peavad ja kuigi poiss kàis eile ja pyhkis telefonid ja vabad arvutid mingi roosa ainega yle, on siin ikka tase ràpane. Oma kodu arvuti, kiire internet ja tòòkorras hiir ja puhas klaviatuur tundub siit kaugelt sulnis nagu kodust vaadates Vahemeri. Nii see elu on. Ikka tahad seda, mida hetkel pole. Vòi noh, mitte ka pàris. Vahemeri on sulnis ka siit vaadates ja kuumad lòunamaa linnade tànavad on ka pònevad.

Tàna tegime Cataniast vàljasòidu Syrakuusasse. Palju òpitud linn. Tahtsime siinkandis tiirutades ka “antiiki” vaadata. Oligi tàitsa antiik. Aga linn, see tànapàevane seal antiigi ymber, oli suhteliselt mittemidagi ytlev. Toit oli seal maitsev, aga kuumus enneolematu, ràpasus tavapàrane. Kaua me seal ei olnud. Vaatasime kreeka teatrit ja koopaid ja templit ja kastsime iga natukese aja tagant pead kraani alla vòi kaevu, et hing ikka sees pysiks.

Meil on kombeks k6ndida v66ras linnas kaart kàes, et ei eksiks ja et ei teeks asjatuid ringe, eriti siin kuumas. Vaatame yldjoontes suuna ja hakkame astuma ja siis satume lobisema ja ringi vahtima ja siis avastame korraga, et tàitsa puu taga oleme omadega. Siis otsime jàlle uuesti òige suuna kàtte ja hakkame samuti huupi panema ja uue puu taha. Jalad saavad palju vatti, aga nyyd, reisi eelviimasel pàeval, me juba t6deme, et me ei 6pi sellest. Ikka teeme enne tiiru ymber kvartali, kui silte loeme. Sammum66tja on meil ka kaasas. See nàitab ikka oma 16 000 sammu pàevas, rekord on siiani 20 500 ja praegu kell 7 6htul on 14 900. Siia tuleb veel oma 3000 juurde. Tàitsa hullumaja. Aga jalad on harjunud.

Nyyd tuli siia nii magus lòhn. Mustad sòòvad midagi vàga magusat ja head.

Yldiselt on see kyllalt kummaline linn. Ràpasuselt ja rààmasuselt tuletab Palermot meelde, aga see miski, mis meid Palermos vòlus, on siin leidmata. Elu ei làhe siin kàima ka enne kui pàris hilja. Kell pool kaheksa hakatakse alles sòògikohti avama, seni peab pirukaid nàrima. Ja baare sàtitakse avamiseks alles yheksa paiku. Eile me istusime nàljasena toomikirikupaltil ja s6ime saiu kui saime toreda etenduse osaliseks. Keegi pruutpaar (tydruk kusagilt kaugelt Aasiast, nt Bangladeshist vm ja poiss - jumal teab kust) s6itsid kahehobuse rakendiga platsile, ronisid maha ja hakkasid pildistama. No tàitsa l6pp poosid ja atribuudid ja aeg. Oma tund kindlasti. Seal nad jooksid ja istusid ja kykitasid ja kuuega ja ilma ja hobusega ja ilma. L6puks haarati veel mòòda jalutanud vanaproua koerake ka pildile. Ja mustlaspoiss, kes l66tsaga tegi kààks. Vaata ja imesta. Nagu ajakirjast. On ikka inimestel tahtmine. Kuumust ei olnud alla 30*. See mustlaspoiss oli ka nahaal. Sammus on kààksutamisega meie laua juurde ja kui me kohe mynte ei haaranud, siis haaras tema meie laualt suhkrutoosi ja kummutas otse suhu. No ainult 6hku ahmib siin rahulik eestlane.

Oi pikalt nyyd kirjutan. Jàtan ikka Mòmmi ja s6prade seiklustele ka ruumi. Homme hakkame tagasipoole s6itma. Lendme hommikul Cataniast Rooma ja oleme yhe pàrastlòuna veel Roomas. Kui tekib hetk, blogime sealt ka. Aga nyyd s6brad.

Tàna oli see pàev, kui sòbrad hakkasid koduigatsust tundma. Pliiats rààkis midagi kodusest pinalist ja Mòmmi petipiimast, mis pidavat olema kòige-kòige. Kòige kurvem nàib olevat Konn, kes vist vàga igatseb Eestimaa jàrvede jàrele. Ta vòib vabalt keset Corso Umbertot seisma jààda ja krooksatada: Verevi. Vòi Kooraste. Vòi mòne muu Lòuna-Eesti jàrve nime. Komm on sulanud elavate silmadega kamatombuks, kuid tànu Pliiatsi hangitud jààkotile pole enda tublist sisust midagi kaotanud.

Mòmmi on reisi jooksul muutunud tòsisemaks ja asjalikumaks. Istudes vaikselt Monreale katedraali kùljes oleva kloostri òues ja vaadates, kuidas ùks pààsuke katedraali kuldsete vòlvide all vàljapààsu otsis, mòistis ta korraga, et martsipani vohmimine ei ole ùhe Karu elus peamine. 

Aga keele òppimine edeneb sòpradel ladusalt. Kòige terasem on Pliiats, kuid omamoodi itaalia keelt rààkima on òppinud kòik. See pole ka eriti raske, kuna paistab, et itaallased on suure osa oma sònu eesti keelest ùle vòtnud. Eriti meeldivad sòpradele sònalòpud “ria”, mis aitavad moodustada uskumatult lahedaid sònakobaraid. Nàib, et siinne rahvas ei kohku tagasi ka uudissònu vàlja mòtlemast. Nàiteks drinkeria ja ristobar. Mòlege ise, mis need tàhendavad. Homme lahkuvad sòbrad Sitsiiliast, et minna Igavesse Linna, Urbsi. ùks asi on ainult Mòmmil sùdamel. Kus kohas kùll peitsid ennast kuulsad Sistiilia ròòvlid, kellest ta nii palju kuulnud oli. Kogu maa, mida sòbrad nàgid, ei pakuks peidupaika tòsisele ùhelegi ròòvlile. Vaid Pliiats ehk suudaks end mòne rammusama kaktuse taha àra peita. See kùsimus vist jààbki vastuseta…   

Tàna oleme Palermost juba pàris kaugele sòitnud (vòi noh kui kaugele siis s6ita saabki, sest tegelikult on see saar pàris vàike), aga Palermo ei lase veel lahti. Peab sellest veel kirjutama. Eile òhtupoole sattusime ka teisttyypi linnaosadesse. Seal olid majad ilusamad ja olemine mitte nii mahajàetud. Baarid ja kohvikud vàga lahedad. Palju kohalikku sitsiilia suhtlust ja inimesi sai nàha. Sealne kàibiv linnaelu nàikse koonduvat mitte peatànava ja toomkiriku juurde, nagu enamasti, vaid hoopis ooperiteatri ymber. Tore oli vaadata kuidas prouad ja hàrrad teatrisse voorisid.

Hommikul sòitsime otse làbi saare alla. Vàga ilus maa. Màed ja pòllud ja istandused. Kaunis. Aga elanikud jaotuvad kyll peamiselt rannikule. Sisemaal olekski hull elada ikka kuum ja vàga kuiv tundub seal olevat. Mitmed uhke olemisega majad nàisid mahajàetuna. Kaktus katusest vàljas. All l6unas tegime pògusa peatuse sòòmiseks ja ymberistumiseks. Edasi sòitsime Cataniasse, mis on saare idaranniku yks suuremaid linnu. Nyyd panime asjad hotelli àra ja hakkame vaatama, mis siin linnas toimub. Palav on endiselt. Aga sellega harjub.

Pipi on nyyd t6esti r66msalt s6prade juurde kohale j6udnud ja rààgib oma viivitusest, et ta oli hoopis Oskari ja Leenaga vanaema ja vanaisa juures ja ei saanud tulla, sest ka seal olid p6nevad matkad pokumaale ja Piusale ja tuli siis l6puks kiiruga, et enne reisi l6ppu ikka kohale j6uda ja vaadata, kas teistega on k6ik korras. Et Oskar ja Leena on vanaema ja vanaisa hoole all ja nende pàrast ei pea muretsema.

Sòbrad seisavad kobaras palazzo Steri òues. Korraga tormab sisse hulk karabinjeere pùstolkuulipildujad puusal. Pliiats puges hirmunult ùhte seinas olevasse kiviprakku olles eelnevalt tuvastanud, et sinna pole topitud suitsukoni ega jààtisepaberit. ùlejàànud sòbrad kogunesid summas Mòmmi laia selja taha ja vaatasid, mis saab. Midagi ei saanud. ùks noor karabinjeer màngis oma relva kokkukàiva kabaga klòk-klòk-klòk. Pliiats torises: praegu on kabaga klòk-klòk, pàrast on kaitseriiviga klik-klik ja siis pààstikuga plònn-plònn. Lòpuks làksid karabinjeerid àra vòttes ringi ùhe tàhtsa olemisega hallipàise mehe ùmber. Sòbrad làksid samuti àra puhates jalgu ùhe suure magnoolia maast vàlja voolavate juurte peal.

Tànaval kùsis Mòmmi: Kas teate, et siin maal on ainult kaks tòeliselt jahedat paika. Kus siis? kùsis Komm. ùks koht on jààtise sees ja teine on Banco di Sicilia ootesaatis. Panga ootesaali sòpru siiski ei lastud ja nii nad istusid Palermos oma viimase òhtu Pretoria vàljaku purskkaevu ààrel nagu tuvid ja lubasid, et juulis Sitsiiliasse enam ei tule.

Mis puudutab Sitsiilia eripàrasid, siis enesekindel inimene vòiks sellest juba raamatu kirjutada. Sòbrad màrkavad palju. Nàiteks seda, et erinevalt ùlejàànud Itaaliast lastakse siin vàikeste toidupoodide uksekatted poolenisti alla, et ruumis olev konditsioneeritud òhk vàlja ei pààseks. Poe kùlastajad ronivad kummargil poodi ja kedagi ei paista see hàirivat. Kòige vàhem hàirib see sòpru, kes on oma latte fresco ja pàiksekuivad tomatid ammuilma kàtte saanud.

Konn on viimasel ajal rohkem vaikinud. Tema viimane lause oli: Hispaania on meister!  

Tàna teine pàev Palermos. Linn àrkas tòesti tàitsa yles. Autod tunglevad ja inimesed samuti. Aga nukker ja rààmas mulje jààb ikka. Làksime hommikul nukumuuseumisse. Tàiesti uhke muuseum uhkete nukkudega. Siin Sitsiilias on nukuteatril eriline koht. Palju myyakse erinevaid ajalooteemalisi nukke. Seal muuseumis oli siinseid Sitsiilia nukke ja veel tohutult hulgal nukke, millistega siinsetel on seosed - idamaad, aafrika. Vàga pònev minusugusele nukuarmastajale. Lòputult klòpsisin pilt, eks nàete kui kohale jòuame.

Sòitsime pàeval siit korraks àra làhedasse linna Monrealesse katedraali vaatama. Tiirutasime ummikutes ja arvasime, et kohe peaks Palermost vàlja saama ja siis natuke sòitma ja siis Monrealesse jòudma. Aga korraga jài buss seisma ja kòik làksid maha ja yks vanamees ytles meile, et see ongi Monreale - nii tihe on siinne asustus, et yks linn làks sujuvalt teiseks yle. Katedraal oli tòeliselt uhke. 1000 aastat vana ja kòik - nii seest kui vàljas - tàiesti sàilinud. Yksikud vàikesed juurdeehitused. Sees oli bytsantspàrased pildid, mis katsid kòiki seinu. Kuldmosaiik. Vaimustav. Ja linnake ise oli ka vàike ja armas.

Peale lòunal sòitsime tagasi Palermosse. Kàisime turul ja nyyd istume siin kohalikus interneti punktis. Tànases liigub asi kiiremini. Aga kòik interneti punktid tunduvad siin olevat mustade kàes. Eksootiline seltskond.

Homme kihutame otse làbi saare lòunasse ja òhtuks idarannikule Cataniasse. Siin on saare keskel màed ja liikumine kàib paari marsruuti mòòda, et alguses tundub, et ringiga, aga tegelikult teisiti ei saagi. Ja tore tundub làbi sisemaa sòita. Peatume ka yhes vàikeses linnas, mis turisti seisukohast midagi ei paku, aga tahame vaadata kuidas mòni selline ka vàlja nàeb.

Hommikul àrkas issi yles ja ytles, et tal seljaplaat valutab. Ja valutabki. No tàitsa kilpkonnaks vòib siin lòunas muutuda. Ja yldse. Ei saanud me kumbki korralikult magada. Voodi oli kòva ja mulle tundus, et konditsioneer myriseb. Tàitsa vanainimese hàdad. Aga ilma konditsioneerita magada ei oleks siin yldse m6eldav. Tàna ka veel samasugune òò. Siis sòidame edasi. Nii reisikihk on sees, et lòputult àrkaks vòòrastes kohtades ja sòidaks ja avastaks jàlle mòne uue linna. Teid tahaks kyll nàha jah. Ja ka teiega koos vòiks siin olla, kui siin ainult nii palav ei oleks.

Eilne òhtu oli kultuuri pàralt. Palermo ùhe peatànava ààrses palazzos oli suur hispaania kunsti nàitus. Dali, Picasso, Miro jm. Kòige rohkem meeldis sòpradele Munose nimelise kunstniku peeglisse vaatava mehekujud. ùks topis oli tàitsa Ilmar Raagi nàgu. Nàitusel kàisid kòik sòbrad peale Mòmmi, keda tema kàestlastud ràsitud vàlimuse pàrast sisse ei lastud. Mòmmi liigub endiselt martsipani uimas ja tema kasukas on kleepuv ja pulstunud. Kunst pidi pààstma maailma, kùll pààstab ka minu, ùtles Mòmmi kàppa imedes ja uksel kuulivestiga laiutavat karabinjeeri pòrnitsedes. Sissehiimisest poleks mingit kasu olnud, sest nàitusesaalis kòmmeldas hulgaliselt karabinjeere. Ajuti tundus, et neid oli rohkem kui kùlastajaid.

Oskar tuletas meelde, et Pipi on maha jàànud. Tegelikul ei ole. Pipi lendas otse Palermosse ja liitus seltskonnaga. 

Siinne internet liigub tàiesti samas rytmis selle linnaga. Kòik kàib aeglaselt, tasapisi. Pole nàrviliste inimeste jaoks. Vàhemalt mitte tàna, pyhapàeval. Tegelikult on linn tàna tàiesti vàlja surnud. Kuumus on vist kòik kodanikud linnast vàlja vòi kivist majadesse peletanud. Ainult vàga yksikud turistid kòmmivad muuseumite kinniste uste taga. Meie ka.

Kuidas Palermo lòhnab. Siin on segu kòrvaltànavate ràpasuse ja pesuvehendite lòhnadest (siin pestakse tohutult pesu ja kòik kòrvaltànavad on raamistatud pesuraamidega) ja taimedest ja merest ja toidust. Kohati meeldiv, kohati mitte vàga. Praegu istume siin mustade meeste interneti punktis ja siin lòhnab parfyymist ja veel millestki magusast. Ei tea, mis see on.  Ymberringi kasutatakse elavalt skaipi. Tàitsa vòòras keeles. Siin linnas on yldse màrgatavalt rohkem vòòrast keelt ja vòòraid inimesi ja vòòraid toite. Ja sildid rààgivad kuidas saab hàsti helistada nt Saudi-Araabiasse. See on siin just selline Sitsiilia, millist ma ette kujutasin. Tòeline minnalaskmise meeleolu. Milline kaunis ja pompòòsne linn see kunagi on olnud! Ja nyyd nii rààmas. Peatànaval on sellised palazzod, et vahid kaela kangeks, aga kòik on must ja lagunemas ja sageli imestad, et kas ka siin siis tòesti keegi elab. See on pyhapàevane pilt Sitsiilia suurimast linnast Palermost. Nukker pilt ja kurb linn. Tàna. Nàis, mis mulje jààb homme kui linn yles àrkab.

Sòit siia kulges rahulikult. Kui olime jòudnud jaama natuke peale poolt yhtteist, et minna 11.04 vàljuvale rongile, selgus, et minemata on ka veel 10.26 rong ja minema peaks ka 10.45. rong. Seisime ja ootasime kuni l6puks ikka làksime rongile 11.04, mis vàljus 11.34. Paras ootamine seal kuumas. Aga see oli ka esimene viivitus siinses yhistranspordis. S6it làks mòda mere kallas ja làbi aedade ja istanduste. Siin kandis on ikka rohkem rohelist “v6sa” kui nt Andaluusias. Peamiselt kyll kaktuse v6sa, aga siiski. Kasvatatakse palju erinevaid vilju - viinamarju, p6ldude kaupa tomateid ja muidugi sidruneid, mis on siinne k6ige kuulsam vili. Imelikul kombel olid terved sirduni p6llud kuivanud. Ei tea siis, mis toimub.

Hommikune Cefalu raudteejaam. Piletiautomaadi ees taarub veider torn. Sòbrad on roninud ùksteise kukile ja ùritavad aparaadist piletit osta. Pliiats on kòige ùleval ja toksib ekraani. Pilet kàes, ei taha rong kuidagi tulla. Mòmmi avastab, et perroonil on putka putka kùljes on uks sildiga “dirigente.” Hulk aega kàib ta edasitagasi ja mòtleb, mis orkester siin pesitseb. Kus siin esimene viiul ja kus oboe. Siis loeb uuesti - dirigente movemento. Kummaline orkester ja kummaline maikaga dirigent. Kuid maailmas on palju kummalisi asju ja kòigest ei peagi kohe aru saama. Siis paneb dirigent korraga kellad helisema ja saabubki rong.

Reis viib sòbrad edasi Palermosse. Mòmmi aurab endiselt martispanist ja jàtab enda jàrel asfaldile màrgi plekke. Pliiats lubas, et ei terita ennast enne, kui on koju jòudnud. Teised endale mingeid piiranguid ei sea. Kus on aga sòprade kodu? Siin see kodu kindlasti ei ole - siin on liiga palav. Kuigi vaadata on siin palju. Nàiteks on siin palju tumedanahalisi ja muidu vòòrapàrase moega inimesi. Siin oleks nagu Saudi-Abhaasias, ùtles Mòmmi. Kkas talve koolis kàinud Pliiats kòòritas kleepuva Mòmmi poole, nagu ei usuks oma kòrvu.  

Sadama làhedal on park, kus kasvavad hiigelmagnooliad, mille juured sirutuvad nagu vihad maa poole. Kui selline viht kord otsa maha saab, muutub ise puuks. Nii vòib ùhel puul olla mitu tùve. Tihnik on selle kohta leebelt òeldud. Pargi nimi on Garibaldi nagu vist enamikul Itaalia linnade parkidel. Pargi servas on vana palazzo, mille omanik valitses kunagi tervet Sitsiiliat (Chiaramonti perekond). Siis tulid hispaanlased ja lòid omanikul pea maha. Selline on kord elu. Mòtlikuks jàànud sòbrad tammusid sadamast vaikides sùdalinna suunas. 

Praegu hakkasid vàljas kirikukellad kòvasti peksma ja meie làheme tagasi kuumale, kuumale!, tànavale.

Tànast pàeva alustasime sildi alt pedonale Rocco, mis tàhendas jalgsiraja algust kaljule. Kalju tipu otsas oli kindlus. Selle avastasime tàiesti ootamatult. Korraga kerkis nigu maaseest kindlus, mille juures oli silt V sajandist. Nii siin elatakse. Ronisime mòòda kuuma kaljut kòrgele taeva alla. Imeliselt vedas meil ilmaga. Pàike ei paistnud. Pàike tuli vàlja alles pàrast lòunal. See oli siis siinnne yks kolmest pàikseta pàevast suvel. Pàris kuuma pàikesega oleks vist tàitsa àra pòlenud seal kaljul.

Praegu on kell neli ja kuumus on igal tànaval. Aga vesi on jahe. Nyyd làheme ja kòmbime ringi ja sòòme midagi. Enam mitte makarone sardiinidega. Las need jààda pealegi kohalikele.

Siin linnas puhkab palju itaallasi. Kòik rand on tàis suuri perekondi, kelle sebimist ja elu on tore kòrvalt vaadata. Ja lapsed on siin tòesti paksud. Tàitsa imelik. Ei tea, mis nad siis sòòvad vòi kuidas elavad.

Homme sòidame kohe hommikul Palermosse. See on juba hoopis teise rytmiga linn. Kiire ja ràpane. Aga seal on palju vaadata. Siin Cefalus vòib tàitsa àra unustada, et oled làrmakas ja sebivas lòuna-Itaalias. Siin on nii tavaline Vahemere kuurort, mis vòiks vabalt olla ykskòik kus - kas Hispaanias, Kreekas vòi Prantsusmaal.

Kas tead, mis on tòeline ònn, kùsis Mòmmi. Tòeline ònn on see, kui sa lesid hotellis valgete linade vahel, sul on 6 kilo mureleid ja sa sùgad murelivarrega oma pàikesest kirvendavat kòhtu. Kuigi - eks igaùhel on ònnest oma arusaam.

Tàna oli sòpradel spordipàev. Cefalu elanikud vòisid jàlgida, kuidas neli vàikest kogu ùles kalju otsa rùhkisid. Konn jài juba esimese cisterna juures (see on kalju otsas asuva garnisoni joogikoht) lòòtsutades seisma ja teatas, et tal on kohalike kollase-rohelise tàpiliste sisalikega ùks jutt ajada. Nii jòudsid màe otsa ùks pulstunud ja kleepuv karu, tòmbi otsaga pliiats ja jààkotti jàrel lohistav kamakomm. Màe otsas olid hiigelsuured kaktusejunnid ja kàbid, mis turritasid nagu siilid ja iga kàànaku tagant sòpru ehmatasid. Mòmmi martsipanist kleepuv kasukas kogus enda kùlge okkaid ja sodi. Kogu ùlejàànud pàev kulub ilmselt kasuka puhastamisele. Aga vòib-olla làheb ta keskaegsesse pesumajja. See on ùks koht ùhe vana maja siseòues, kus allikas tuhiseb ruudukujulistesse vannidesse ja kus rahvas sajandeid oma pesu on pesnud. Alles mòned aastad tagasi keelati see àra. Nii sammub Mòmmi vastu oma saatusele, vaikselt murelitest unistades. Sòbrad teavad, et homme kleebib ta jàlle kas òuntest, aprikoosidest vm. Selline on kord juba ùhe maia karu elu.

Tàna oleme kyll terve pàeva logelenud. Sòònud, joonud, jalutanud, siestat pidanud, rannas vedelenud… Uh. Pea kàib ringi. See ei ole ikka see, mis mina reisilt tahan. No yks pàev on ok. Aga rohkem ei suudaks. Nii àra puhanud, et liigutadagi ei jòua ennast. Homme enam ei vedele ka. Ronime kalju otsa, mis siin linna kohal kòrgub. Tàitsa tore, mis vaade ja kui kuum siis ikka. Siin all on igaljuhul vàga kuum. Ega palju ei suudagi korda saata kui on nii kuum.

Kohalik toit on spagetid sardiinidega ja mòòkkalaga. Tàna sòime. Maitse oli nagu oleks spagetid sardiinidega. Mitte eriti hea yhe sònaga. Aga erinevaid salateid syyakse siinkandis ka. Mis on vàga head. Pòhja pool olid salatid mulle vàike pettumus. Siin mitte.

Eile òhtul linnas uidates sattusime taas selle vana kiriku juurde. Kogu kiriku ymber asuv linna osa (ja kirik ka) on ehitatud enne meie muistset vabadusvòitlust. Ja olla enamvàhem sellisena sàilinud ka. Vàga kitsad tànavad ja tòesti vàga-vàga vananàoline paik. Aga kirikus toimus laulatus. Pònev oli vaadata kòiki neid kombeid ja vàrke. Kestis tohutu kaua ja pàrast tiirutas seltskond veel linna peal. Tàitsa nagu filmis. Sellised uhked isandad ja emandad.

Tore on see, et siin on kaubandus ja kohvikud restoranid kohalike kàes. Ja palju  perekondlikke ettevòtteid hakkab silma. Vàga hea òhustik. Aga naljakas on seda ikka vaadata kui on umbes kolme lauakesega baar, siis on seal neid tòòtajaid ikka hulgim. Olime yhes sellises kohvikus. Yks tydruk vòttis tellimus ja andis saiad, yks vanem mees tegi capuccinod, yks poiss andis need kàtte, teine poiss vòttis raha ja trykkis arve ja kolmas poiss tòi raha tagasi. Ja see on siin ikka reegel. Muuseumis ka on neid vahtijaid ikka hulgim. Aga nad on ròòmsad ja rahulikud.

òhtune Cefalu. òòtsuvate jahtide vahel tiiratab vesijalgratas, mille turjal on neli kentsakat kuju. Mòmmi, Komm, Pliiats ja Konn on jòudnud oma rànnakul Sitsiilia pòhjaranniku uhte vanemasse linna. Pliiats rààgib kohalikust elu-olust. “Maffia ei ole midagi muud kui kohalike inimeste enesekaitse (sòna tàhendab varjupaika). Maffia kàest otsisid inimesed òigust ja abi, kui nad seda vòimude kàest ei saanud. Nii kestis see sadu aastaid ja lòpuks juurdus see sùgavale siinsesse pinnasesse ja inimeste teadvusse. Et loota vòib ainult “omadele.” Eks siin ole ka palju valitsejaid olnud. Roomlased ja kreeklased ja araablased ja normannid ja prantslased ja hispaanlased. Keegi neist ei hoolinud palju kohalikest elanikest ja nii sùndis maffia. Mòned jàllegi arvavad, et maffia on pàrit siin kunagi pesitsenud kreeka ja foiniikia mereròòvlitest.” Konn on kogu aja ainult silmi pungitanud. Ei tea, kas kuumusest vòi on see kòik talle tòesti huvitav. Viimati kuuldi teda kònelemas Palermos paar pàeva tagasi. Komm on kohanenud ja liigub ringi jààkotiga. Pliiats hangib talle neid jààtisepoe kùlmakastist ise hirmust vàrisedes maffiale vahele jààda. Mòmmi vohmib siinset dekatessi - martsipanist sidruneid ja apelsine ja tema karvane lòug kleebib ja aurab. Pàris apelsinid ja sidrunid vedelvad hunnikus puude all.

Tàna oleme omadega juba Sitsiilias. Eile kòmpisime Napolis ja kàisime sealses arheoloogia muuseumis. Vàga pònev oli. Pòhiliselt Pompeid puudutavad asjad. Filigraansed mosaiigid ja esemed - elu mis peatus 2000 aastat tagasi. Ja nyyd vàlja kaevatud. Uskumatult pònev. Suur linn.

Laevasòit oli tore. Nagu Poiroti ajal. Mòrva ònneks ei toimunud. Vaatasime koos kohalikega jalkat suures toas. Kohalikud olid enamasti tyrklaste poolt. Meie mitte. Tàna saab hull màng olema. Nàis kes vòidab.

Hommikul jòudsime Palermosse. Peatuma sinna ei jàànud. Tahtsime vahelduseks m6nda rahulikumat paika kylastada. S6itsime mòòda rannikut m6nikymmend kilomeetrit ja nyyd paikneme yhes vàikses linnas Cefalus, kus on 12. sajandist pàrinev kirik ja imeline rand ja kaunis vanalinn. Jààme siia paariks pàevaks ja siis làheme tagasi Palermosse, mis on umbes sama suur nagu Napoli, aga tuntavalt ràpasem. Nàis mis mulje sealt jààb.  

Ilm on endiselt vàga kuum. Aga vesi on siin 6nneks jahedam, et leevendab siiski korraks. Samas palju ei kannata rannas olla, sest pàike on vàga tugev. 6nneks on rand kohe linna all, et saab korraks vette kasta ja siis edasi k6mpida ja linna vaadata.  

Issi:

Laev làheb Napolist Palermosse. Sòbrad istuvad ùlemisel tekil ja imevad sidrunit. Pliiats jorutab napoli laulukest ja Komm ohib palavuse pàrast. Igaks juhuks hoiavad sòbrad ùhe suure pààstepaadi varju. Laevatekil on nimelt puurid loomade jaoks ja Mòmmi kardab, et stjuuard pistab sinna. Mòne rabeleva taksi kòrvale. 

Laev mòòdub Capri saarest. Seal on hulk tuledes sàravaid villasid ja relvameister Krupi ehitatud trepprada mere ààrde. Kuid Capril on palju muudki. Seal on lòòtsutavad turistide karjad, sidrunilikòòri tehas ja kalju, kust Rooma keisrid oma lòbuks inimesi merre viskasid (salto di tiberio). Konn pòòritab selle jutu peale silmi.

Sitsiilias on neil suured plaanid. Peaasi, et kurjale mahviale vahe ei jààks. Mis see mahvia on, kùsis Mòmmi. Maffia, ùtles Pliiats, oo, see on pikk jutt. Pliiats oli neist ainsana 2 talve koolis kàinud. Jàrgmine kord…    

Oleme teist pàeva Napoli kuuma pàikese kàes. See on tàiesti vapustav linn. Enneolematu ja lummav. Kauni lahe kaldal, màe veeru peal. Linna taga on vulkaan Vesuuv. Linna ees meres on kaunis Capri saar. K6ik vastab ettekujutusele. Kiire ja sebiv linn, pidevalt toimub midagi. Ei ole raske kujutleda, et k6ik need kaunid laulud Napolist on kirjutatud inimeste poolt, kes siit eemal viibisid. Igatusest. sest see linn on nii kordumatu. Ainult ràpasusega on ylepingutatud. Kesklinn on umbes sama ràpane nagu ka muud siinkandi linnad. Et midagi erilist. Aga kui P6hja-Itaaias olles tunned enda nagu muuseumis, siis siin on k6ik tàiesti elus.

Aa kuum. Siin on nii kuum, et k6ige normaalsem tundubki tegeleda sellega, millega suurosa siinseid elanikke - mittemillegagi. Lonkida tànavatel ja istuda varjulistes kohvikutes ja pinkidel. Eile istusime kuumas pargis ja lugesime mooda s6itvaid autosid, mis on m6lgitud. 100st autost oli 45 m6lgitud, kusjuures me nàgime ainult yhte kylge. Valgusfoorid on ka omapàrased. Pisut vilksatab roheline, siis on pikalt kollane ja siis pikalt punane. Ykski neist vàrvidest ei kehti. Igaga v6ib yle minna ja roheline ei tàhenda kaugeltki, et autod ei s6ida.

Meres kàisime ka eile. Siin erilist randa ei ole, aga ilus meri ja tohutu kuumus tekitas vastupandamatu soovi ikkagi sisse hypata. Leidsime l6puks yhe neeme tagant kohalike j6mpsikate ujumiskoha ja ujusime seal m6nuga. Aga see ei leevenda absoluutselt. Kuum. Ka vesi.

Tahtsime siit hommikul edasi s6ita l6una poole Sitsiiliasse rongiga. Aga avastasime, et siit saab Palermosse ka laevaga, mis s6idab òòsel. Nyyd làhemegi òòsel laeva, aga pàeval tahame ennast kokku v6tta ja pisut ka kultuurile tàhelepanu pòòrata. Siin on uhke arheoloogia muuseum, kus palju Pompeist vàlja kaevatud asju jne. Pompei hukkus juba vàga-vàga ammu selle sama vesuuvi purskamise làbi. Nyydseks on ta vàlja kaevatud ja palju sealseid asju siin Napolis muuseumis. Seal on loodetavasti ka jahedam.

Leena. Me yks inimene oli k6ik oma karvased j6msikud àra pesund ja nad kuivasid tal r6dul. Iiah, valge m6mmi, pruun kutsu, roosa notsu ja terve hulk vàiksemaid j6msikuid. Nagu sinulgi.

Nyyd kirjutab issi edasi.

Paikeseloojangul ilmusid Piazza Bellinile 4 veidrat kuju. Need olid karu, pliiats, komm ja konn. Ma ei tea, kus sòbrad oma talve veetsid, kuid paistab, et nad olid ennast kauaks unustanud mezzojorno (keskpàeva pàikese maale). Kòik nad olid pàikesest kòrbenud ja soolasest mereveest pulstunud. Kuulsin, et nad arutavad kohalikke asju. Tuul kandis kòrva ùksikuid jutukatkeid. “Aga koerad on siin kòhnad ja lapsed on paksud”, ùtles Mòmmi. “Aga mulle meeldis kòige rohkem see uks seal kindluses. See, kuhu kahurikuul oli sisse kinni jàànud.” Ma tean seda lugu. Kunagi ammu 500 aastat tagasi tungis Prantsuse kuningas Napolisse ja vòttis Napoli kindluse vàravad endaga vòidu màrgina kaasa. Kui Prantsuse laevastik kodu poole purjetas, rùndasid seda Rapallo làhistel genualased. Laevatekil olnud vàravat kasutati vist lisakaitsena. Igal juhul sai see mitu suurtùkikuuli tabamust. ùks kuul kiilus end pronksi kinni ja on seal tànapàevani. Genualased vòitsid lahingu ja tòid ukse Napolisse tagasi. Moraal - kòik asjad (ka oma toas) tuleb oma kohale tagasi panna. Kasvòi vòitluse hinnaga!

Sòbrad istusid ja arutasid Napoli asju kuni pimedani. Kuulsin, et nad kavatsevad òhtul laeva peale minna ja sòita sidrunite maale. Huvitav, kus see on? 

Hakkame varsti lennuki peale minema. Õhtusöögi sööme juba Roomas. Mõnus. Paha tunne, et ilm siin vilets. Eks saame vaadata lennukiaknast, kas lubatud selginemine lääne-eestist hakkab juba saabuma. Kahjuks ei saa helistada ja teid seal Ojaveeres teavitada. Õnneks on teil ka varjualune ja kamin. Nii need Jaanipäevad kipuvad olema. Loodetavasi saabub kaunis suvi kohe peale Jaanipäeva, nagu seda ikka on juhtunud. Ja keegi ei jää haigeks.

Panen arvuti kinni. Kohe tuleb takso.

Reis alga!

Annushka andis teatepulga.

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Lõpetasin ülikooli. Tegin kõiki asju, mida olin edasi lükanud. Eksameid, esseid, praktikaid. Diplomitöö oli valmis. Elasime Tallinnas Majaka tänaval.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
Seda punkti võiks kirjutama jäädagi. Täna hommikul just mõtlesin, et ei taha üles tullagi, et nii palju on teha.
* Näidata uuele elanikule, kuidas töötab gaasiboiler,
* Sõita Seltsi suvepäevade kohta vaatama,
* Maksta enne reisile minekut kõik arved,
* Lõpetada artikkel,
* Osta Leenale roheline kummist krokodill (imelikul kombel ei müüda seda igal pool nagu möödunud aastal).

3. Lemmiksnäkid?
Ma ei ole tegelikult suur snäki armastaja. Aga kui on rikkalikult snäkkidega kaetud laud, siis eelistan soolast: juustu, vorsti, seeni.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Olen selle peale mõelnud küll. Põhimõtteliselt ei muutuks elus, vähemalt esialgu, midagi erilist. Käiks edasi tööl, elaks kus elame, isegi uut autot ei ostaks. Aga võlad maksaks ära, suvila ehitaks valmis, annetaks kusagile, reisiks rohkem ja katsuks leida kellegi raha haldama.

5. Kohad, kus oled elanud?
Uusna, väike koht Viljandi lähedal, Tartu, Tallinn.

Teatepulga annan edasi: Anu, Mann (te vist varsti reisilt tagasi?), Ritsik… ja rohkem mul polegi kedagi blogrollis, kes seda poleks veel teinud. Aga kellel tekib soov siis palun väga!

Eile leidsime Leena voodis nutmas. Sõbra pilt käes.
Meie: No mis lahti?
Leena: Ma olen nii kurb, et Kevin ära läheb.

Kevin on Leena kõige parem sõber ja ta läheb Hiiumaale elama. Ta on Leena päris oma sõber, mitte Oskari sõber. Muidugi on Leena kurb. Meie ka kurvad, aga midagi pole teha. Tulevad meie ellu inimesed ja lähevad. Alati on nii. Tore on see, et mõned ikka jäävad ka püsima.

Siis issi pakkus, et Leena võiks Kevinilt aadressi võtta ja talle kirjutada. Leena leidis, et see on tore. Et ta laseb Oskaril kirjutada.
Leena: Oskar sa kirjuta Kevinile. Kirjuta, mis sa ise tahad.

Ja ise joonistas ta pildi, kuhu kirjutas KVIN KLIS - LEENA. Ehk siis Kevin kallis - Leena.

Oskar ütleb, et Leena on lasteaias muidu täitsa normaalne, aga kui Kevin tuleb, siis nad kahekesi ainult lollusi teevad.
Oskar: Täitsa hullumaja. Ikka kasvatama peaks Leenat. Minu jutust pole midagi abi.

Nii ta arvab. Homme tuleb Kevin meile, Leenale külla. Leena on täna väga õnnelik.

Oskar: Issi karju, see lisab emotsiooni. Nii lahe kui sa karjud.

Nii me seda jalgpalli vaatame. Ja pall muudkui veereb põnts, põnts või lirts, lärts kuidas kunagi. Aasta jooksul pole nii palju telekat vaadanud. Oskar on juba suur huviline. Leena tuleb rohkem seltskonna pärast teleka ette ja jääb esimese veerand tunni jooksul magama. Ja hommikul ütleb, et ta kuulis kui värav tuli ja kõik karjusid.

Täna käisime Oskariga arsti juures. Läks väga hästi. Välja tulles oli isegi segadus lastes. Meil on kokkulepe, et kui kedagi arsti juures kusagil “piinatakse”, siis saab üllatuse.

Leena (välja tulles): Kas tal verd ei võetagi?
Mina: Ei võeta jah. Nii tore.
Leena: Mis tore? Nüüd üllatust ei saagi?

(Mis üllatust Leenale eksole, kui arsti juures käis Oskar. Aga nii on meil ikka.)
Oskar: Ah verd ei võetagi. No napilt läks üllatus minema.

Aga läksime siiski mänguasjapoodi, kus polnud ammu käinud. Tulemus: Leena sai hüppenööri, mida tal ei olnudki kunagi olnud. Imelik. Oli kuidagi kahe silma vahele jäänud. Õhtul siis hüppasime võidu. Mina ikka võidan esialgu. Ja Oskar ei leidnud nagu ikka midagi. Vaatas ühte ja teist asja ja lõpuks arvas, et ta ikka ei taha enam mänguasju, et ta on juba liiga suur. Et ostetagu talle arvutimäng. Ostsingi. Ja endale HU? - oo.

Päeval mõtlen, et peaks blogima sellest, sellest, sellest. Aga õhtul kui aeg blogimiseks saabub tahaks hoopis elutoas lesida ja mitte-millegegi tegeleda. Ikka väike ülerakendatus. Ja nüüdki kui uudised on lõppenud ja kohe algab uus jalgpall on veel ühtteist teha. Ja masin peseb, mis kestab umbes kaheteistkümneni, et siis ei ole loota varem magama minna. Vingun jälle. Nõme. Aga see tuleb peamiselt kellaajast, mis blogimisele kuuluba ja kuna käib ju lõpuks eluga kaasas, siis las olla. Hea on mõelda, et peaaegu nädala pärast võimaldub peaaegu kaheks nädalaks lapsevanema ja perenaise rollist välja astuda. On ka viimane aeg tõttöelda.

Aga täna. Täna tahtsin kirjutada hoopis sellest, et Oskar lõpetas Suvorovi lugude lugemise ja üllatas meit täiesti sealse ajalookäsitlusega. Me ei ole kumbki seda raamatut lugenud. Seal anti teada, et Põhjasõda oli vabastamine ja kogu Eesti ala kuulub tegelikult Venemaale, sellest samas vanast Jaroslav Targast alates. Oh. Siis ma väsimatult seletasin Oskarile, kogu tee kodust lasteaeda, kuidas olid eestalsed ja saksa ordu ja rootslased ja siis alles venelased ja sõjad ja rahu ja kannatused jne.

Järeldused: 1) lapsele ei tohiks anda lugeda asju, mida ise lugenud ei ole. 2) Laps peab ikka eakohaseid raamatuid lugema.

Reaalsus on mõistagi see, et Oskar loeb kõike, mis talle kätte puutub. Ja loomulikult ei ole teda võimalik takistada, kui kättepuutuva pealkiri on Lood Suvorovist ja vene sõduritest. Ja reaalsus on ka see, et elu juba ka meie 7-aastast Oskarit on õpetanud, et kõik ei ole tõde, mis kirjas seisab ja igal ühel on miskit moodi oma tõde.

***

Lasteaeda jõudes tuli Oskar juba aia taha mulle vastu.
Oskar (vinguva häälega): Mul ei veaaaa…
Mina: Mis juhtus?
Oskar: Mul ei vea. Kõik leiavad midagi, ainult mina ei leia kunagi midagi.
Mina: Noh?
Oskar: Aldro leidis padruni ja tüdrukud leidsid tee…
Mina: Mis tee?
Oskar: No selle, mida mööda sõidetakse.
Mina: ???
Oskar: Ja nüüd tuleb kõige hullem: Joosep leidis nõukogude raha. Oota ma räägin kuidas kõik oli. Me istusime liumäe all ja sorkisime ja siis ta leidis ja me ei saanud alguses aru, mis see on, aga siis ma vaatasin, et seal olid vene tähed ja kasvataja ütles, et see on 5 kopikat. Mul ei veaa…

Ja see hala kestis koduni. Ja Oskari konkurentsitult lemmik laul on praegu Päär Pärensoni Hädaorg. Tal on see peas ja ta leiab, et see käib täpselt tema kohta. Ja ta elab tohutult kaasa kõigile, kellel ei vea. Isegi nuttis “öösel voodis” ühes filmis esinenud kõrvaltegelase raske saatuse pärast.

Leena: Kas sa korjasid minu toast kõik asjad üles?
Mina: Ei, ma pole seal käinud.
Leena: Kas mina korjasin?
Mina: Ma ei tea.
Leena: Tead ma ei lähe enne oma tuppa, kui ma hakkan magama minema. Siis see on üllatus, kas ma korjasin asjad ära.

Õhtul ta avastas, et oligi asjad ära korjanud või tegelikult olin seda ikka mina teinud, aga juba reedel ja eile õhtul Haapsalust tulles ta ei olnud jõudnud midagi laiali võtta ega jätta. Ja tegelikult siin uues kodus ongi vähe asju laiali, sest siin on neil riiulitel ruumi ja vanad titeasjad on minema visatud ja kord püsib peaaegu iseenesest. Ja isegi Oskar korjab üle päeva oma Riski sõdureid karpi. Täitsa ilma ütlemata.

Aga ilma ütlemata ei lähe keegi magama. Ja peab kohe meeles pidama, et käia neid veel mitu korda kontrollimas. Sest nende tuled ei paista elutuppa. Ükskord ma avastasin Oskari veel 12paiku lugemas. Täna olen siiski nad juba magama veennud-käskinud.

Oskar loeb “Lood Suvorovist ja vene sõduritest”. Mina ei ole seda lugenud. Aga ta ütleb, et põnev. Winnetou osad ta luges läbi ja Kevade. Ja Sinise linnu ka. Samuti luges ta läbi raamatu, mis ma ostsin Leenale ettelugemiseks. Pluk ja punane autokraana. Oli poes üks allahinnatud raamat. Ääretult tore. Oskar krabas endale ja leidis ka, et: isegi pisut põnevust tekib. Aga meie Leenaga naudime mõlemad.

Haapsalus oli suvi. Nüüd usun mina ka, et suvi on käes. Isegi meres kannatas ujuda. Aga meri on täiesti minema jalutanud. Kui nii edasi läheb, siis räägime lastelastele, et kunagi oli siin meri. Praegu on teda siiski veel näha ja ninaga tunda. Meie õnneks. Ja tiik on sellises seisus nagu tavaliselt augustis. Kuiv aeg.

Aga nüüd on Holland-Itaalia uuesti alanud. Lähen ka vaatama. Täitsa põnev mäng.